Printsessid

Teisipäeval saime Annelaga ülesandeks kamandanda kolm päeva Princes Hill Schooli-printsesse ühesõnaga, heh. Tegelikult täitsa normaalne Melbourne’i kool-nimi on eksitav. Kokku on umbes 37 last + 4 õpetajat. Alguses saime aru, et neid on 14 aga tuli välja lõpuks, et nende vanus on 14. Umbes 75% neist polnud kunagi suusatanud. Alustasime siis retkega King Saddelisse, mis peaks olema kõige lihtsam tee, et kuhugi üldse jõuda. Aega läks aga asja sai. Mina jäin viimastega lõppu nagu ikka, siis oli hea pärast grupid kaheks jagada, et saaks olla nõrgem ja tugevam grupp. Seda väga raske teha polnudki, sest piir oli silmaga nähtav. Mina alustasin enda nõrgematega basic asjadest ja veetsime pärastlõuna King Saddle practise slope’l. Ühel hetkel läks kord natuke käest ja kõigil oli lihtsalt lõbus ja nad nautisid. Ehmatasin ära natuke, et ei tea, mida õpetajad asjast arvavad, et kas tahavad, et kutsuksin korrale ja õpetaksin kindlaid asju. Õnneks aga õpetajad on jumala tsillid ja tahtsidki, et lastel oleks lihtsalt fun. Annela läks oma tugevamatega Razorback hut’ini ja läksime pärast koos alla tagasi. Jõudsime eile ka varem koju kui tavaliselt ja sain üle pika aja oma kokaoskusi meelde tuletada ja normaalselt süüa teha. Jeejee!

Täna kohe kui mäele jõudsime ootas mind ees korralik bistrootöö. Mingi grupp oli just saabunud ja kohe läks kakaode tegemiseks. Põhimõtteliselt valitses ikka korralik segadus igal pool. Hire’s oli samuti korralik arv lapsi, kes tahtsid oma suuski. Teadsime, et meie printsessikesed on veel tulemas, pluss veel Steineri kool. Ühesõnaga palju palju rahvast. Poisid läksid juba 8.45 üles Criket Pitchi lessonit andma ja meie pidime minema Annelaga 9 ajal printsessikestega välja, samuti Steiner tuli 10 ajal ja vajas kolme intruktorit ja veel pidi üks kool tulema, kes vajas ühte instruktorit. Natuke vähe instruktoreid selle päeva jaoks. Meie printsessid saabusidki kõige kiiremal ajal. Midagi polnud teha ja lahkusime nendega, et võtta ette teekord Criket Pitchi ja tagasi. Olin natuke pessimistlik selle retke osas, sest nad olid teist päeva suuskadel ja rada küllaltki keeruline. Kuna rada algab practise slope’lt, siis oli nende jaoks juba esimesed 100 meetrit väga rasked. Nad olid juba 10 minutiga väsinud, aga teekond üles oli ju umbes 2 tundi. Ergutamist vajasid nad ikka omajagu. Samal ajal pead õpetama, kuidas on neil veel lihtsam. Kõige raskem osa selles on see, et osad võtavad su õpetussõnu kuulda, aga osad mitte ja teevad endal elu lihtsalt ise liiga raskeks. Tegelikult võin öelda, et lapsed on väga korralikud, sellessuhtes, et nad ei vingu väga ja kuulavad ilusti. Poole tee peal jagasime Annelaga oma grupid jälle kaheks ja mina läksin natuke pikemat ja kergemat teed pidi ja Annela lühemat ja järsemat pidi. Meie jõudsime kuskil 40 hiljem laagripaika ehk kuskil poole ühe ajal. Tegime seal pika pausi, peale mida hakkasime käsipalli mängima ja tegime ühe teatevõistluse. Vähemalt on hea näha, et lapsed naudivad. Naeru on kuulda palju ja nende silmadest on näha, et neile pole vastumeelt olla suuskadel ja lumes möllata. Kuskil kahe ajal otsustasime, et on aeg tagasiminemiseks. Õpetajate arvates aga oli vaja veel kuskil nö lõbu pärast alla lasta. Eks seda me ka tegime. Teekod allamäge aga oli täpselt selline nagu ma arvasin. Elust esimest korda tundsin ma ikka nii suurt vastutust. Ma tundsin, et kõikide nende laste heaolu on minu õlgadel. Kurvides nad kukkusid ülepea kaela igat pidi. Kui küsima läksin, kas kõik on korras, siis aga vaatasid mulle naervad näod vastu- it’s so fun. Uskumatu lihtsalt. Tegelikult sellise lühikese ajaga on nad nii suured edusammud teinud. Nii mitmedki tulid täna ütlema, et oooh, ma sain sellega hakkama või sellega. Seda on nii hea kuulda.

Printsessikesed

Left, left, left....

Tüdrukud plaani pidamas

Käsipall

Poistel oli ka korralik päev, nad andsid oma tunni üleval ära, siis tulid andma Steinerile tundi, Joosep läks mingi teise grupiga ja Siim läks veel pärast private lessonit andma. Kõigi päev lõppes kella nelja ajal. Põhimõtteliselt lõpetasime me selle oma nö lõunaga. Lõuna ajal ei jõua keegi midagi süüa või siis kui võileivad on kaasas siis neid. Aga ausaltöeldes, ei suuda ma enam neid ka väga süüa. Homme on plaanis oma printsessikestega minna summitile, eelkõige õpetajate soovil. Edu meile!