One month to work in here!

Nädala algus oli suhteliselt rahulik. Vihm oli korralikult oma tööd teinud-kooligruppidega pidi kõndima kuskil kilomeetri, et alles suuski alla saada. Ühesõnaga ilm oli suhteliselt masendav juba ja tuju ka muutus masedavamaks. Neljapäeval pidi olema mul vaba päev ja selle puhul võtsin ette Melbourne’i tripi. Hommikul viis Craig mind kella poole kaheksasele bussile, maksin 50 dollarit edasi- tagasi sõidu eest ja võiski minna. Kolm tundi sõitu ja Melbourne paistiski. Taevas kiskus selgeks ka ja juba rõõmustasin. Kahjuks aga välja minnes oli suur tuul. Ennem olin teadjamate käest küsinud paar õpetussõna, kuidas ja kuhu minna, seega teekond oli mul enamvähem paigas. Jalutasin jõe äärde ja mööda promenaadi. Edasi sõitsin tasuta linna tour’i trammiga natuke maad. Melbourne’i kesklinna on põhimõtteliselt neljakandiline ja kogu elu toimubki seal. See loomulikult ainult kesklinn, sest linn ise palju suurem. Mu teejuhtide jutu järgi sain aru, et suuur shopping centre on kohe seal peatuses, kus maha tulen, aga ilmselgelt olin ma valesti aru saanud. Seiklesin ikka omajagu lõpuks kui aru sain, mis tegelikult toimub. Kella kaheks oli asi selge, kuid tüdimus oli juba peal. Tahtsin ainult oma postkaarte kätte saada. Põhi shoppamise tänav on seal Bourke’i shopping mall street. Kahel pool on suured shopping centrerid- JA NEED ON SUUURED! Liiga palju poode ja liiga erinevad kui Eestis. Lõpuks hakkas sadama ka ja otsustasin ära bussijaama minna. Tegelikult oli päris mõttetu käik, aga samas kui nüüd teinekord lähen, siis oskan ikka palju paremini orienteeruda ja tean täpselt kuhu minna ja kus miskit on. Õhtul jõudsin üheksa ajal koju ja Annela ja Vahur oli armsalt bussil vastas.

Man-Mel

Melbourne

Mis ma leidsinnnnn!!!!

Tour'i tramm

Jõu

Reedel rõõmustas meid ilmataat ja sadama hakkas laia lund. Õhtuks oli meil bistroos korraldatud väike party Cherry poolt, sest Angusel oli tema 11-aasta sünnipäev. Angus on Craigi ja Barbi lapselaps, Craigi ja Barbi laps on Chris ja tema naine on Cherry. Cherry on on väga energiline naine, ikka väga, kui oskate ette kujutada. Cris on pigem siuke khuul isa. Neil on veel üks laps Oscar, kellel on ka paari nädala pärast sünnipäev. Ta on natuke noorem. Õhtul saabusidki nad kõik meile bistroosse. Väljas sadas laia lund, toredad inimesed koos ja täiesti jõulumeeleolu tekkis. Tegelikult ei mõista ma üldse Austraallasi- jõulud ja lumi on lihtsalt nii kokkukäivad asjad ju. Aga neil on ju jõulud suvel ja nad võivad minna randa päikest võtma. Minu jaoks oli eile kui üks jõululaupäevadest. Ilmselgelt õhtu lõpuks oli väsimus nii peal nagu tavaliselt. See liiga tavaline juba. Varem ma olen voodisse ikka suhteliselt hilja läinud, aga nüüd on juba peale väsitavat tööpäeva uni ruttu tulema. Ainuke mõte on koju saada, dušši alla ja soojasse voodisse ning kohe kui pea padja peale panen olen juba unedemaal.

Igastahes on sadanud maha meil korralik lumehunnik. Kuskil 15 cm lund. Täna oli ja ilus päikseline ilm. Õhtul oli Cherry suure suuga lubanud, et hommikul saab pannkooke ja et pole mõtet kodus süüa ehk siis nad jäid bistroosse kämpima. Lumi hakkas juba väga vara, kui mäest üles sõitsime. Vahur tegi kerge trennigi mäest üles suuskadega. Kohe kui kohale jõudsime TBJ-sse siis oli suuur rahvamass meid ootamas ja samuti pidi ootama ka hommikusöök. Rahvast lihtsalt vooolas sisse. Annela läks lessonisse, Siim läks päevaks skautidega välja ja nii jäimegi Vahuriga kahekesi ski hiresse. Jossil oli vaba päev ja ta veetis selle mäe peal- väga kena päeva valis puhkamiseks! Kuna päev ei olnud ka kõige paremini alanud, siis panin ikka väga mööda kõike hire’s, sest lihtsalt nii palju inimesi oli ja juhe jooksis nii kokku. Üks saabas, teine saabas, kolmandad suusad, viiendad kepid, täida form, löö kassasse, krt, mis see summa oli, wax’i suusad jne.... Nii oli terve hommikupoolik. Meil on laupäeval ka kaks eraldi üritust inimestele välja pakkuda- snowshoe tour ja race squard. Tavaliselt annab Vahur snowshoe touri ja pidi ka seekord seda tegema, aga olin kahekäega poolt, et ehk saan ma tour’i andma minna ja ta võiks minna andma lastele race’i õpetust. Nii saigi kokku lepitud. Mina ei tahtnud enam toas passida, sest see oli liiga crazy ja Vahur ei viitsinud niisama astuda. Seega tegin täna oma esimese snowshoe tour’i. Tundus hirmutav kolm tundi kuhugi minna, sest ma ei kujutanud meie liikumiskiirust üldse ette ja ise polnud ka harjunud nendega ju käima. Mulle sai esimeseks korraks päris suur grupp. Üks perekond, kus oli kolm last ja vanemad, siis üks 30ndates paarike ja üks vanem mees. Oma teekonnaks otsustasin võtta hut loop’i, sealt jõuda razoback hut’i ja sealt circut road’i mööda tagasi. Alguses oli juba näha, et perekond jääb maha ja teised tahavad kiiremini liikuda. Ühel lastest hakkasid saapad hõõruma ja ma üritasin miskit moodi asja parandada. Perekond oli ilmselgelt väga aeglane ja juba kartsin, et lõppu jõudmisega on meil suured raskused. Küsisid kogu aeg kaugel oleme ja kuna juba jõuame. Üritasin asja ikka leevendada ja jutustada nendega. Tegelikult see naine, kes oli oma mehega oli väga jutukas ja saime palju asju jälle läbi arutada. Tegelikult on küll jutt mul kõigiga üks ja sama- kust pärit, mis Eestis üldse teed, kuna siia tulid, kaua olid, kus tripid pärast, milline on su jaoks Austraalia jne. Naine tegelikult oli hollandlane ja elanud 15-aastat Austraalias. Oli tore kuulda, kuidas ta otsustas siia jääda ja rääkis oma seiklustest. Naine töötas suhteliselt samal alal nagu mina õpin hetkel ehk ta töötab vee keskkonnakaitsjana? (water managment) Hut’ini oli teekond ainult ülesmäge ja oli päris raske ergutada ja rääkida kuidas tagasitulek on ainult allamäge. Hut aga jõudis päris kiiresti mu meelest pärale ja seal ootas ka meid Siimu grupp. Pidin ära mainima, et nägin eestlast oma teekonnal ja sain oma snowshoe pildi ka kätttte! 

Seal tegime väikese pausi ja meie teekond jätkus alla tagasi. See läks küllaltki kiirelt ja jutukalt. Ilm oli üliilus ja kuulutasin ka kõigile, et olen nõus kõik snowshoe tour’id enda peale võtma. Ausalt, mulle meeldis. Ainuke jama selle juures oli see, et jalg hakkas valu tegema uuesti ja see ei tõota head. Kuna päev oli raske siis selle lõpetas gluwein, mis ilmselgelt tõstab tuju. Tegelikult ajame me kõik seal ikka väga lolli juttu- tegelikult ma ei tea, kas peaksin parandama, et mina!? ajan, aga kui on raske, siis olgem ausad, naer aitab alati! Meil Annelaga saab ikka nalja. Poisid saavad palju norida meie kallal, aga ega see meid ei heiduta.

Hetkel reaalselt naudin seda vaba õhtut kui sai natukenegi varem koju, relaxime siin ja ootame homset eelseisvat rasket päeva. Ausaltöeldes, on mu arvutil ka suur puhkuseaeg hetkel. Internetti ma sellega väga ei jõua enam üldse. Aga kas on vajagi!? Ausalt on ilm väga kena, paks lumi on jälle maas ja kõik räägivad, kuidas sellise lumega aasta on vaid kord kümne aasta jooksul. (2.august)

Jeps, känguru!