Ühel teisel mandril: 9.august

Ma poleks elus reaalselt arvanud, et elus võib nii raske olla. Ei, nii raske võib siin olla. Uskuge mind, see pole tühi niisama vingumine. Siin on tõesti raske.

Neljapäeval kogusime oma printsessikesed jälle kokku ja võtsime suuna summitile. Lapsed olid väga väsinud nägudega, kui suuskadele panime nad, isegi väga jutukad polnud nad. Ilm oli udune ja ees ootas 4,5km ülesmäge. Tegelikult olid nad väga tublid. Esimesed jõudsid natuke vähem kui tund aega varem kohale ja viimastega panime kaks tund üles. Tegelikult on see väga hea saavutus. Ergutamist oli jälle palju, sain suusatada omajagu ka, sest üritasin nii lõpul kui ka keskosal silma peal hoida. Bluff Spur Hut’is tegime peatuse ja lunchi. Summitile päris ei hakanud me minema, sest ilm oli nagunii väga udune ja näha midagi polnud. Läksime hoopis GGS hut’i juurde ja lasime neil seal lumes möllata. Nad vist täitsa nautisid seda, missest et olid väga väsinud. Isegi allatulek ei olnud seekord nii hull nendega ja sain neid palju rohkem usaldada. Uskumatu, millise taseme nad saavutasid kolme päevaga. Ma olen nii uhke nende üle. Õhtu venis taaskord pikale ja läksin juba pool 9 vist magama. Selle asja juures on ainuke jama see, et hommikul läheb maru vara uni ära, 8-9 tundi täis ja uni ka läinud.

Reedel pidi mul vaba päev olema, aga kiirete päevade tõttu, polnud see võimalik. Jossil oli oma grupp, kes vajas juhendajat ja Annela, Vahur ja Siim läksid ka mingi grupiga välja. Minu jaoks tundus see grupp vägagi hirmutav, sest eelmine nädal käis nende leader meile rääkimas, mis peaks tegema ja et ta ei jäänud eelmise aastaga väga rahule. Jäin üksi siis ski hire’sse, sest Craig läks Barbiga vist hommikul natuke tülli ja siis ta üritas asja natuke parandada ja oli rohkem Barbil abis. Seda päeva ei tahaks ma meenutada ka. Reaalselt õhtul ei suutnud ma sinna sisse ka minna. Nagu Vahur ütles, et mul tõenäoliselt on natuke aega allergia ski hire vastu. Et natukene aru saada, mis seal toimus, siis annan väikse ülevaate, kuidas me tagastatud asjadega tegeleme. Põhimõtteliselt on meie suusahire väga väike ruum. Siuke letimoodi asi ja siis umbes 8 inimese jaoks pingid. Ümberringi on suusad ja meil on ka tagaruum, kus kuivavad saapad. Lapsed saavad tulla nagu ühest uksest sisse anda oma suusad ja kepid meie kätte, meie paneme need ära, nad saavad istuma minna, suusasaapad ära võtta ja teisest uksest välja minna. Meie peame suusad ilusti ära panema, kepid kokku panema, suusasaabastel paelad kokku siduma, desifintseerima, waterproof ainega kokku tegema ja kuivama viima. Ei tundu väga keeruline eksole. Kui aga terve suur kooligrupp, 40 õpilast tahavad korraga sisse mahtuda, kõik oma lumest puhtaks tegemata suusad ja kepid mulle anda, ilma et nad oleks rubber band’iga(kummipael??) oma suusad kokku pannud, siis on see hullumaja. Seda enam, et meil said endal kõik rubber bandid otsa ja nad ei oska lugeda, et see tuleb suuskade alla panna mitte üles. Peale mõnetunnist tööd said ka mul kõik suusahoiustamise kohad täis- suuski polnud enam mitte kuhugi võimalik toppida. Ja ühel hetkel oli saabaste mägi lihtsalt õudne, ma lihtsalt viskasin neid vabadele kohtadele. Lapsi lihtsalt voolas sisse ilma vahetpidamata. Mu meelest tuli tagasi 4 kooli. Üle 100 lapse. Nii kestis see kella kümnest kuni kella poole kolmeni, kuni lõpuks Vahur tagasi tuli ja mõistis, et minu võim selles enam üle ei käi. Vahepeal ütles ka kaardimakseautomaat üles ja ma lihtsalt ei osanud midagi teha. Lõpuks ma lihtsalt enam ei jõudnud. Ma polnud söönud mitte midagi, lapsi lihtsalt tuli, saabaste kuhi oli üüratu ja ma lihtsalt murdusin, kui viimane laps välja ruumist läks.

Väga kohutav päev lihtsalt.

Tänu sellele, et järgmine nädal vist tuleb veel hullem ja eilsele vastutusele, sain lõpuks oma oodatud vaba päeva. Ma ei kujuta ette küll, kas see oli Craigil õige tegu, sest praegu paistab akna taga päike ja oodata on ilusat ilma ja käes on nädalavahetus. Midagi pole teha, mina olen kodus ja naudin seda mõtlemisvaba aega. Tegelikult mul oli seda lihtsalt väga vaja, ma usun, et kõik nägid seda. Tegelikult kõik vajaksid seda.

Sellist tampi pole väga kaua taga olnud selles kohas. Eelmine aasta näiteks oli neli instruktorit tööl Craigil ja neil oli kogu aeg kaks vaba päeva nädalas. See aasta on viis instruktorit, vabasid päevi on raske anda ja puudu on vähemalt üks instruktor kui mitte rohkem. Tegelikult Marty peaks ka meil abis olema alates 1.augustist, aga ta lamab neljakümnese palavikuga voodis.

Tegelikult pole üldse palju enam jäänud siin. Põhimõtteliselt 2 nädalat samasuguseid kiireid päevi ja viimane nädal juba rahulikum. Ja siis väike reisike ja koju!!!

Tegin päeval väikse jooksutiiru... Niiii hea oli trenni teha, pole ammu seda teha saanud! Avastasin, et pole teile ka siinset eluolu näidanud.