4.august

Ma ei oska kuskilt otsast alustadagi. See nädalavahetus Mount Stirlingul on vist ajaloo üks hullemaid. Esimest korda 30-aasta jooksul pandi nii Mount Bulleri kui ka Mount Stirlingu mägi kinni. See tähendab seda, et mäe alt väravatest ei lastud lihtsalt enam inimesi üles mäe peale. Mount Bullerile saadi ainult bussiga ja meie mäe peale üldse mitte. Põhjus väga lihtne- parkimiskohti lihtsalt polnud enam kuskil, samuti ignoreerisid inimesed märke, et autodele tuleb ketid alla panna ja nad olid igat pidi risti mäe peal. Ühesõnaga valitses totaalne kaos. Kui kujutada ette ühe austraallase pühapäeva, kes hakkas sõitma Melbourne’st Bullerile. Ta ärkas kell viis hommikul üles, tunniajaga ehk sai oma asjad valmis ja sai kella kuuest sõitma hakata. Melbourne-Mansfield=3h sõitu. Kell 9 kohal, siis on ees pikkpikk 2-3 tunnine järjekord(reaalselt). Ehk siis kell 12 heal juhul jõuavad väravate juurde ja siis teatatakse, et mägi on kinni, et üles ei saa. Tore päev eksole.

Meie päev algas 40 minutit järjekorras istumisega. Tegelikult pidi meid ainult kolm tööl olema, aga kuna laupäev oli hull, siis mõtlesime, et ehk peaks ikka kõik olema. Alguses juba hakkasime kahtlema oma otsuses, et nii rahulik oli, et miks ikka kõik tulid. AGA siis ühel hetkel oli siuke tamp taga, laenutuses tegelesid ühe kliendiga ära ja kohe oli ootamas juba teine ja vahepeal oli kolm klienti korraga ja mitte midagi ei saanud lihtsalt aru. Minu juhe jooksis ikka sadu kordi kokku. Ma arvan, et seda vaimset mõttetööd ja ei ole lihtsalt võimalik ka kirjeldada ja sellest on raske aru saada. Ainult need, kes kohapeal seda ise kogesid, saavad aru, mida see kõik tähendab. Ühel hetkel ütlesin Vahurile, et mingu sööma, et tundub, et jääb rahulikumaks. Ta ei saanud kolme tunni jooksul midagi süüa sellest hetkest alates kui ma ütlesin, sest et ta oli kohe bistroos tööl. Seal oli järjekord põhimõtteliselt uksest väljas ja kogu toit sai otsa. Ma pole sellist pilti veel varem näinud. Kõik olid meil reaalselt hulluks minemise ääre peal. Mul oli veel õhtul üks lesson ka, mis tegi mu jala olukorra veel hullemaks. Kui õhtul viimane klient ära läks, siis ei olnud kellegil sõnu. Craig reaalselt kukkus kohekohe magama, Annela jäi haigeks, mina lihtsalt ajasin lolli juttu ja ei saanud millestki aru, Barb käsutas meid kõiki sööma, et ta teeb välja ja laud kinni pandud ja poisid lihtsalt olid. Õhtu lõppeski meil kohalikus baaris klaasikese ja praega. Kui koju jõudsime, kell 9, kukkusin ma kohe voodisse magama ja magasin hommikuni välja.

Hommikul oli Annela haige, Jossil vaba päev ja me kolmekesi läksime tööle. Kohe alguses sai paika pandud, et mina välja ei lähe, sest ma ei saa. Hakkasin hommikul koristama bistrood sellest hullumajast, tegin muffineid, tegin esimest korda ise suppi seal, samal ajal teenindasin kliente. Poisid läksid kooliga välja ja nii jäime me Craigiga kahekesi. Põhimõtteliselt jäin üksi, sest Craig rääkis rohkem telefoniga ehk pidin jagama ennast nii ski hire ja bistroo vahel. Lõpuks üldse läks Craig minema ja poisid läksid niisama suusatama. Craig teatas uhkelt, et sa jääd nüüd bossiks siin. Tegelikult oli päris hirmutav, inimesed tulid tagasi ja tahtsid nii suuski ära anda kui ka ju kohe bistroost midagi. Õhtul oli vaja veel ka Joss Bullerit peale võtta. Leppisime kokku, et mina sõidan autoga Bullerile, võtan Jossi ja poisid jooksevad alla. Ma kahetsesin seda juba esimese Bulleri kurvi peal. Esiteks, sõitsin Craigi suure punase nö tangiga. Teiseks, see tee oli niiii kitsas ja kurviline ja kolmandaks, üks buss oleks mul pool külge maha sõitnud reaalselt.

Jah, ütlen ausalt, praegu on raske, väga raske. Puhkepäeva ei ole ka enne nädala lõppu hetkel oodata. Tegelikult seltskond ja kõik on tore, aga vaimselt ja füüsiliselt vajub asi ikka natuke ära. Muidugi mu jalg ei muuda ka asja üldse kohe paremaks ja lausa kahju hakkab. Tulin ju Eesti suvest põhimõtteliselt sellepärast ära, et ei peaks jooksma seal, sest see mõjub halvasti mu kehale. Aga erilist vahet ei ole, siin on ka sama lugu, isegi suusatada ei saa. Vaikselt hakkan ka Kangaroo Hoppeti mõtet maha matma- ju siis jään tööle ja lasen teistel võistlema minna.

Seniks aga päikest kõigile!