Last one...

Busybusybusy... Peaksin tegema viimase postituse enne kui teele asume. Tõenäoliselt võib olla see viimane postitus ja oma seiklustest saan kirjutada kokkuvõtvalt alles kodus, aga samas, u never know.

Oleme jäänud lõpuks kõigest kolmekesi.  Teisipäeval oli viimane õhtu Annela ja Vahuriga. Homme on viimane õhtu meil siin. Tegelikult on imelik mõelda, et ma ei lähe enam sinna tööle, ma ei ela siin- nii ära olen harjunud. Üleüldsegi on nii, et see koht, mis Stirling praegu on, seda enam ei ole kunagi. Laupäeval on viimane vaade sellisele bistroole ja ski hire’le nagu see on aastakümneid olnud. Järgmine aasta on tõenäoliselt seal juba uhke klaasist ja kivist hoone. Natuke kurb.

Eile hommikul olime arvestanud, et tuleb vaikne hommik. Kooligrupid pidid alates kella ühest saabuma, kui järsku sadas meile sisse mingi suurem grupp ilusti ära mukitud inimesi. Barb tuli kohe joostes, et see on mingisugune Austraalia reality show ja nad tahavad ski lessonit ja see läheb kunagi eetrisse. Üks, kes pidi minema olin ilmselgelt mina, sest ma olin ju tüdruk. Läksime siis koos Siimuga neid telestaare õpetama. Kogu aeg filmiti ja nad andsid seal intervjuusid. Tegelikult päris hea reklaam Stirlingule. Kui tagasi hakkasime minema, siis olin arvestanud, et saan ikka tagasi ja süüa midagi, aga ei. Craig oli vastas, et minu uus grupp juba kõnnib ülesse ja vaja on anda tundi. Ilus unistus söögist juba purunes. Grupiks oli MacKillop, kuskil 11.klass. See on tore kool, olen ennemgi nendega olnud. Õpetajad on hästi tšillid. Möllasin nendega kella viieni ja oligi aeg tagasi tulla. Tegelikult olid nad hästi tublid ja ma jäin väga rahule. Natuke creepy oli ka, sest tavaliselt on grupi suurus max 10 õpilast, aga seekord pidin häält tõstma, et need 20 õpilast mind ilusti kuulaks. Pidin ka täna nendega olema, aga kuna meil pidi täna 8 instruktorit olema, siis kolmega on väga raske kaheksa tööd ära teha. Leppisime kokku, et hommikul vara annan kiire lessoni ja lähen edasi uue grupiga. Sellele bossile, see üldse ei meeldinud, aga neil polnud ka midagi teha.

Filmivõtted

Täna hommikul kui TBJ-st lahkusime oli kell juba 8.35 ja pidime juba 8.45 Jossiga oma gruppidele tundi andma. Õnneks saime Dangeriga, kes viskas meid isegi snowmobile’ga ära. See oli väga hea. Minu grupp ööbis hut 36 ja alustasimegi sealt saha meeldetuletamisega ja slaalomiga. Mul oli isegi kahju, et ma ei saanud nendega koos tervet päeva veeta, sest nad said ikka ilusti hakkama. Kell 11 alustasin Cricket Pitchist oma teise kooligrupiga- Sacred Heart. Jagasime Jossiga grupi kaheks ja pidime veetma nendega terve päeva. Minu grupis oli 16 õpilast. Pidin üllatuma, sest nad olid üliosavad. Jah, nad olid korra ennem suusatanud, aga siiski. Harjutasime esimesel päeval juba slaalomitki. Hiljem mängisime käsipalli ja tegime võistluse. Olin ka käsipallis ühes tiimis. Ilm oli eriti lagi- niii soe ja päike ja selge taevas. Lihtsalt imeline. Mulle meeldib see grupp nii väga. Võib olla seepärast, et nad võtsid mind väga hästi omaks. Tavaliselt olen ma mingi väike, kes seal ees piiksub ja keegi ei viitsi kuulata, aga seekord nad kuulavad iga asja ja teevad täpselt nii nagu ma ütlen. Lihtsalt imeline. Homme saan veeta nendega veel ühe ilusa päeva.

Kõik on ka mu postkaardid kätte saanud. Tegin igaks kümneks juhuks pilti, et panin teele, kui kohale ei peaks jõudma. Õnneks jõudsid.

Egas midagi. Kaks päeva jäänud. Lahkume laupäeva õhtul peale tööd. Siim viib meid 60 km kaugusel asuvasse linnakesse Benalla, kus istume rongi peale ja sõidame Melbourne’i. Seal ööbime kuskil backpackerite hotellis ja pühapäeva hommikul rendime auto. Edasi sõidame Great Ocean roadil, sealt edasi Graphians National park ja 4.septembril lendame Cairns’i. Edasisi plaane ei oska veel öelda. See selgub käigupealt. 

See ya!!!