Amazing!

Tänane oli lihtsalt liiga tore päev, et see mainimata jätta. Jõudsin oma grupiga summitisse!!!! See oli selle aja kõige toredam päev ma usun. Hommikul 9 ajal alustasime retke summitile. Grupp, kes kuulab, jutustab, teeb nalja... Uskumatud lapsed. Pool 12 olime summitil ja nautisime päikest. Mul nägu punane ja ei imesta kui särk on ka "seljas". Ilus lõpp siinolemisel.

Last one...

Busybusybusy... Peaksin tegema viimase postituse enne kui teele asume. Tõenäoliselt võib olla see viimane postitus ja oma seiklustest saan kirjutada kokkuvõtvalt alles kodus, aga samas, u never know.

Oleme jäänud lõpuks kõigest kolmekesi.  Teisipäeval oli viimane õhtu Annela ja Vahuriga. Homme on viimane õhtu meil siin. Tegelikult on imelik mõelda, et ma ei lähe enam sinna tööle, ma ei ela siin- nii ära olen harjunud. Üleüldsegi on nii, et see koht, mis Stirling praegu on, seda enam ei ole kunagi. Laupäeval on viimane vaade sellisele bistroole ja ski hire’le nagu see on aastakümneid olnud. Järgmine aasta on tõenäoliselt seal juba uhke klaasist ja kivist hoone. Natuke kurb.

Eile hommikul olime arvestanud, et tuleb vaikne hommik. Kooligrupid pidid alates kella ühest saabuma, kui järsku sadas meile sisse mingi suurem grupp ilusti ära mukitud inimesi. Barb tuli kohe joostes, et see on mingisugune Austraalia reality show ja nad tahavad ski lessonit ja see läheb kunagi eetrisse. Üks, kes pidi minema olin ilmselgelt mina, sest ma olin ju tüdruk. Läksime siis koos Siimuga neid telestaare õpetama. Kogu aeg filmiti ja nad andsid seal intervjuusid. Tegelikult päris hea reklaam Stirlingule. Kui tagasi hakkasime minema, siis olin arvestanud, et saan ikka tagasi ja süüa midagi, aga ei. Craig oli vastas, et minu uus grupp juba kõnnib ülesse ja vaja on anda tundi. Ilus unistus söögist juba purunes. Grupiks oli MacKillop, kuskil 11.klass. See on tore kool, olen ennemgi nendega olnud. Õpetajad on hästi tšillid. Möllasin nendega kella viieni ja oligi aeg tagasi tulla. Tegelikult olid nad hästi tublid ja ma jäin väga rahule. Natuke creepy oli ka, sest tavaliselt on grupi suurus max 10 õpilast, aga seekord pidin häält tõstma, et need 20 õpilast mind ilusti kuulaks. Pidin ka täna nendega olema, aga kuna meil pidi täna 8 instruktorit olema, siis kolmega on väga raske kaheksa tööd ära teha. Leppisime kokku, et hommikul vara annan kiire lessoni ja lähen edasi uue grupiga. Sellele bossile, see üldse ei meeldinud, aga neil polnud ka midagi teha.

Filmivõtted

Täna hommikul kui TBJ-st lahkusime oli kell juba 8.35 ja pidime juba 8.45 Jossiga oma gruppidele tundi andma. Õnneks saime Dangeriga, kes viskas meid isegi snowmobile’ga ära. See oli väga hea. Minu grupp ööbis hut 36 ja alustasimegi sealt saha meeldetuletamisega ja slaalomiga. Mul oli isegi kahju, et ma ei saanud nendega koos tervet päeva veeta, sest nad said ikka ilusti hakkama. Kell 11 alustasin Cricket Pitchist oma teise kooligrupiga- Sacred Heart. Jagasime Jossiga grupi kaheks ja pidime veetma nendega terve päeva. Minu grupis oli 16 õpilast. Pidin üllatuma, sest nad olid üliosavad. Jah, nad olid korra ennem suusatanud, aga siiski. Harjutasime esimesel päeval juba slaalomitki. Hiljem mängisime käsipalli ja tegime võistluse. Olin ka käsipallis ühes tiimis. Ilm oli eriti lagi- niii soe ja päike ja selge taevas. Lihtsalt imeline. Mulle meeldib see grupp nii väga. Võib olla seepärast, et nad võtsid mind väga hästi omaks. Tavaliselt olen ma mingi väike, kes seal ees piiksub ja keegi ei viitsi kuulata, aga seekord nad kuulavad iga asja ja teevad täpselt nii nagu ma ütlen. Lihtsalt imeline. Homme saan veeta nendega veel ühe ilusa päeva.

Kõik on ka mu postkaardid kätte saanud. Tegin igaks kümneks juhuks pilti, et panin teele, kui kohale ei peaks jõudma. Õnneks jõudsid.

Egas midagi. Kaks päeva jäänud. Lahkume laupäeva õhtul peale tööd. Siim viib meid 60 km kaugusel asuvasse linnakesse Benalla, kus istume rongi peale ja sõidame Melbourne’i. Seal ööbime kuskil backpackerite hotellis ja pühapäeva hommikul rendime auto. Edasi sõidame Great Ocean roadil, sealt edasi Graphians National park ja 4.septembril lendame Cairns’i. Edasisi plaane ei oska veel öelda. See selgub käigupealt. 

See ya!!!

Day off

Ilus, kas pole?

Viimane nädal

Eile hommikul oli ilm päris kole, samuti ei viitsinud ma üldse sees passida ja otsustasin Annelaga Sunday Ski Tour'ile kaasa minna. Nagunii oli liiga palju stuffe tööl ja mõtlesin, et oleks hea terve päev väljas olla. Oli üks vanem naine, tema mees ja nende suguvõsa. Üks noorem kutt ja tüdruk polnud ennem üldse suusatanud, arvasin juba, et tuleb korralik lesson ennem anda. Üllatusüllatus, nad said nii hästi hakkama. Otsustasime minna nendega Cricket Pitch'i. Ilm oli sombune ja vihmane, aga tuju oli kõigil vägaväga hea. Seltskond oli väga lõbus. Kõik jutustasid meiega kogu aeg ja tahtsid kõike teada. Nad naersid kui kukkusid ja neil oli väga fun. Mulle nii meeldivad sellised inimesed, kes ei vingu ja üritavad, missest et feilivad. 

Ostsime Jossiga lennupileti ka ära. 4.septembril kell 7 hommikul sõidame Cairns'i. Plaanime lahkuda 30.august siit, et teha Great Ocean Road, sealt edasi Gramphians National Park. Tulla siia tagasi ja minna Melbourne'st lennukile. Sounds like a great plan. We will see. Homme lähevad ka Annela ja Vahur koduteele. Meil algas aga viimane nädal. Uskumatu, viimane esmaspäev siin, kõik hakkab läbi saama. Imelik mõelda, aga päike juba on mul mõtteis...

22.august

Neljapäeva õhtul võtsime kätte ja läksime Annela ja Jossiga Timbertop’i mäe otsa. Kuna Jossil oli see plaan juba ammu olnud ja ta otsis igat võimalust, et sinna üles saada ning kuna see mägi jääb täpselt meile tee peale ja me iga päev näeme seda, siis miks ka mitte ühineda ja minna sinna. Päev ka soosis, kuna auto oli puhtalt meie päralt. Mäkke üles oli 1,8km ja lootsime päikeseloojanguks seal olla, et kerge jooksuga paneme. Ega se lihtne polnud, ikka mäest üles ju . Kahjuks väga õigeks ajaks ei jõudnud, aga vaade oli siiski imeline. Olin alguses selle mäe suhtes vägagi skeptiline, sest see ei paistnud mitte midagi erilist, aga 1200m on ikka kõrgel küll ja mäest ülesminek oli ka väga ilus.

Bambi

Siim ja Vahur läksid neljapäeval ka Falls Creek’i võistlema. Vahur sai teise koha ja Siim seitsmenda. See oli sprindivõistlus, mis oli kõigest 300m pikk. Esikoha sai austraallane, kes käis ka olümpial.

Reede hommikul tööle sõites tabas meid ebaõnn. Nimelt ühel hetkel tundsime, et mitte miski pole õige ja teeääres selgus, et meil on katkine rehv. 

Annelal pidi kell pool 9 juba olema lesson, aga ilmselgelt ta sinna ei jõudnudki. Mingi mees tuli appi ja Jossiga koos said nad selle vahetatud. Kohale jõudes polnud meie boss just mitte kõige õnnelikum. Annela kiirustas oma grupiga tundi, mille lõpuni oli kõigest tund aega. Varsti saabus Mansfield Primary School. Võtsin Annela grupi üle ja mõtlesin, et mis seal ikka. Lumepiir on ka meil juba väga kaugele liikunud. Umbes 3-4km kaugusel TBJ-st. Annela aga jõudis selle ajaga ka meie juurde ja ma olin kui extra instruktor. Kuna päev ei tõetanud tulla tihe ja Joss jäi nkn alla, siis mõtlesin, et naudin ka natuke ja olen koos gruppidega üleval. Kui märkasin ühel Jossi mingi perekonnaga, siis otsustasin igaks juhuks alla tagasi minna. Mine tea, äkki on abi vaja. See oli VÄGA õige otsus, hire oli saapaid ja suuski ja keppe puupüsti täis. Barb jooksis ringi ja ei teadnud, mida teha. Näost oli näha kui õnnelik ta oli mind nähes. Samamoodi ka Craig, ta oli nii mossis kui uue laadungi keppidega tuli ja mind nähes tal silmad kohe särasid, et jess sa oled siin, kuidas sa siia said. Oma asjadega jõudsin täpselt Primary Shcooli ajaks valmis ja oligi päev läbi. Lõpetasime selle kella poole kolme ajal ühise lasanje lunch’ga. Winne- ski patroli mees lõbustas meid ka kohaliku pilli mängimisega- didgeridoo. Päris huvitav oli. Poistel oli aeg hakata jälle Falls Creek’i poole minema, et valmistuda Kangaroo Hoppet’ks. Annela pidi nad alla viima, sest nende auto oli seal. Järsku ühel hetkel tuleb Craig veel mornima näoga kui tal päeval- seesamune rehv läks katki, mis hommikul. 2 rehvi ühe päevaga. Polnud midagi teha kui koju ära minna. Kõik asjad jäid seal hetkel laiali.

Täna meil Annelaga sweet potatoe õhtu ehk girls night. Poisse pole. Jehuuu!!!

(22.august)

Soe vesi ja vaba päev

Täna oli vaba päev. Otsustasin sellel puhul meie kohalikku mäekest külastada, nii trenni mõttes joosta sinna. Nägin palju palju kängurusid. Vaade oli ka päris ilus. Saime täna ka sooja vee ja surve lõpuks, neljas päev olin juba pesemata, mmmm, ei olnud väga hea tunne :D Ilm oli ka ülimalt soe, pakuks mingi 17 kraadi, võtsin natuke päikest ka.

Sünnipäevad

Viimasel ajal juhtub pigem nii, et nädalavahetused on vägaväga rahulikud ja nädalasees on busybusy. See nädalavahetus oli eriti vaikne. Täna käisin sunday ski tour'i andmas, aga kui inimene ikka suusatada ei oska, siis kahjuks pole ka matkal väga mõtet. Ajasime rohkem niisama maast ja ilmast juttu ja veetsin mõnusalt aega nende kolme vanakesega. 

Transport King Saddle'sse

Kuna täna oli meil plaanitud minna Sherry ja Oscari ja Tony sünnipäevale, siis hakkasime eile kooki tegema, kokkuvõttes tuli välja hea, aga vahepeal valitses täielik kaos. Ei saa lasta kolme suurepärast kokka kokku kokkama.

Disaster

Voila

Õhtul läksime Mill Inn'i sööma, et tähistada Sherry, Oscari ja Tony sünnipäeva. Ma tähistasin vaikselt ka oma ema sünnpäeva, paljupalju õnne!!! Käisime seal ka ski patroli peol. See on selline armas pastarestoran. Barbil on tema õde, tema mees ja laps külas. Ka nemad tulid sinna, pluss loomulikult, Oscar, Angus, Chris ja Sherry. Me jõudsime päris vara kohale, mis minu arust on päris haruldane juhus. Ajasime viikesi mõnusalt juttu. Varsti saabusid ka teised. Kogu restoran hakkas kohe elama. Jones'ide perekond on ikkka väga energiline. Tegelikult oli väga lõbus õhtu. Barb'i õde aitas reisiplaani kokku panna ja temast oli ikka väga palju abi. Olen palju targem ja plaan tundub päris hea kui kõik klapib. Kahju, et tema tütrega nii hilja tuttavaks sain, oleks saanud mõne kohaliku Austraalia peoga ehk tutvust teha. Kutsusid külla küll, aga kahjuks napib nüüd juba selleks aega. See on nii armas, kui sõbralikud kõik on ja kuidas nad jutustavad maast ja ilmast. Austraallastel on selline naljakas komme, et nad räägivad nö surmast suhteliselt vabalt seltskonnas. Kaua nad elavad ja kuna kavatsevad surra jne. Naeravad selle üle ja võtavad seda kui ühte elu osa. Sõin esimest korda elus ka scallop'i(noo ei tea, mis see eesti keeles on,(mere)kammkarp äkki??)

Oscar, keegi mees, Sherry, Tony

Homme on plaanis veel üks vaikne istumine Bulleril maha pidada. 

Moosivarga nägu pidi olema

Hetkel valitseb üks suur probleem. Meil ei ole vett, ei sooja ega külma. Lihtsalt survet pole. Tahaks korralikult pessu, aga no ei saa. Ehk homme boss parandab ära lõpuks. Meile pidi saabuma ka vihmaperiood nüüd... nõmeeeeeeeeeee

Täpselt kuu aja pärast olen ma kodus!!! oma vooooodis!!!

D-vitamiiiin

Täna sain ma reaalse D-vitamiinisüsti. Hommikul andsin lessonit ühele perekonnale. Kui tagasi sõitsin, siis hakkas mul oma viiekihise riietusega jube palav- ilm oli lihtsalt imeline. Kuna kõik oli rahulik, siis vahetasin riided millegi suvisema vastu ja võtsin suuna summiti poole. Kuna lumi juba kahaneb päris kiiresti, siis pidin korralikult 20 minutit kõndima, ennem kui sain raja peale. Suusk kohe üldse ei libisenud ja jube palav oli. Ega pole ammu suusa peal olnud ka niiviisi, seega päris korralik katsumus oli üles saada, aga see oli taaskord seda väärt. T-särgi peal ja veel oli palav ka! Nägin poisse ka oma grupiga. See on lihtsalt uskumatu. Tahaks, et saaksin sellist vaadet kogu aeg nautida kui tuju tuleb.

Pidid mu võistlussuusad olema, päris head näevad ju välja?

Ilmad tunduvad üha kevadisemaks minema. Kas lõpp hakkabki juba lähenema!? Paar nädalat veel ja ongi minek. Reisiplaane peaks tegema hakkama, mõtteid on, aga paigas pole hetkel veel mitte midagi. Süda ihkab põhja poole, et saaks korralikku suve ka natuke nautida. 

Blood orange

Olen otsustanud, ka maratonile mitte minna, tervis ei luba kahjuks. Mis seal ikka, teinekord ;)

(14.august)