Yeah, I’m still alive... at least I think I am

Tahaks seda nädalavahetust ilusti sõnadesse panna, aga ma ei oska arvatagi, kas see nii ilusti ka õnnestub. Pigem ma usun, et piltidest saab parema ettekujutuse. Laupäeva hommikul oli ilmselgelt meie TBJ üle rahvastatud stuffidest ja meid, Annelat ja mind, saadeti suusatama ehk ma pidin Annelale radu tutvustama. Kuna ilm oli jälle uskumatult ilus, siis võtsime ilmselgelt suuna summiti poole. Seda vaadet ja ilma ja kõike on lihtsalt liiga raske kirjeldada... Tegime paljupaljupalju pilte. Minust hakkab kui Stirlingu modell varsti saama ;)

Tegelikult on päikese käes seal ikka väga palav

Mount Buller

Peale lõunat ikka otsustasime, et peame tagas alla minema ehk on abi vaja ja nii oligi, sain kohe endale kolmetunnise lessoni. Sarah ja Jackiga, kellel ootavad ees klassikavõistlused. Tegime erinevaid stardi- ja finisheerumisharjutusi ja natuke võistlesid ka omavahel. See poiss oli nii armas, ta oli 11 ja tüdruk 9 aastane ja vend täiega hoidis ja julgustas oma õde. Kuna peale seda hakkas ka tööpäev läbi saama, siis tulime poistega mõttele, et ehk läheks suusataks üldse summitile ja vaataks hommikul päikesetõusu, sest peaks ju selge ilma ära kasutama. Ilmselgelt olin ma esimene, kellele see mõte meeldis ja ilmselgelt olin ma kõige väsinum- teist korda üles summitile päeva jooksul, nii võib veel minust maailmameister saada! Aga ega see kõik ei heidutanud. Kuue ajal hakkasime oma seljakottide ja pealampidega jälle ülespoole liikuma. Rada oli väheke jäine ja päris ebamugav oli kui ei saanud otse üles kõndida, tunda andis nii väsimus kui ka see, et polnud jõudnud midagi süüa, aga tahtmine oli liiiga suur. Ülesjõudes olid kõik sammud seda väärt- tähtedest särav taevalaotus ja Bulleri võimsad nõlvad särasid vastu. Hutti jõudes tabas meid kõiki väsimus. Kõik toiduasjad, mis kaasas olid jäid kasutamata, kui välja arvata loomulikult Joss, kes üldse kavatses huti tulla tund aega hiljem ja siis endale kella kaheteistkümnest õhtusööki tegema hakata. Bluff Spuri hut on tuntud oma hea soojushoidvuse tõttu ja see majake ei vedanud seekord ka alt- öösel hakkas nii palav, et pidin oma viiskihti riideid kahele vähendama, reaalselt, mul pole isegi kodus nii soe. Hommikul panime äratuse kella kuueks, et jõuaks mäetippu uuesti tagasi minna ja päikesetõusu näha. Ma magasin natuke sisse ja pidin kiirustama, et ikka näha, õnneks hiljaks ei jäänud. Sain hea sooja sisse. Poleks elus uskunud, et ma vaatan hommikul 7.20 kuidas päike mägede tagant tõuseb! Seda ei anna seletadagi. Kogu retk oli seda vaatepilti väärt. Siiamaani ei saa aru, kas näen seda kõike unes või olen ma ikka üleval. Keha väsimuse järgi ülteks, et näen unes, aga siiski tunne on ikka, et päriselt.

Pühapäev möödus suht uniselt kui järsku tabas meid üks suuremat sorti 22-liikmeline kooligrupp, aga eks see hakkabki nüüd meie päevatöö olema, sest ees on oootamas palju bookinguid.

Hetkel on tööatmisest olnud vähe juttu, palju rohkem olen suusatanud, kui töötand, heh.  Tegelikult saime lõpuks vabaks päevad ka. Mina veedan ühe päeva magades ja oma keha välja puhates, Joosep kuskil mäe otsas ja Siim tegelikult siiski tööl. 


(vaata ka eelmist postitust)