It’s five of us now

Päevad on maru rahulikud olnud. Rahvast väga pole ja aega tegeleda muude asjadega rohkem kui töö tegemisega. Neljapäeval saabusid Vahur ja Annela. Oleme nüüd viiekesi siin. Tänu sellele kutsusid Barb ja Craig meid õhtusöögile. See asus kuskil 40 minuti sõidu kaugusel meie kodust. Ütleks Austraalia teeninduse kohta sellise tähelepaneku, et ega serveerimisele ja korralikkusele väga tähelepanu siin ei pöörata. Õhtu oli lõbus, heas seltskonnas. Proovisin ära ka känguru liha. Opsops, ei hakanudki ma täna känguru moodi hüppama hommikul. Tailiha ja mis seal muud ikka.

Barb'iga

Täna hommikul tabas meid ilus vaatepilt. Lumi oli juba kuskil 400m peal ja see on ikka väga ebaharilik siin. Tavaliselt töölesõites on ikka kõik roheline ja mäe otsas hakkab lumi, aga seekord juba kodu juures oli näha, et kaugemad ja kõrgemad mäetipud on valged.

Kuna neljapäeval plaanisime juba minna Telemarki sõitma minna aga ei jõudnud, siis täna tegime selle teoks, kuna võib juhtuda, et peame seda lesson’it ühel päeval andma hakkama. Ilm oli ka täna üllatavalt ilus ja meile sobis, et saame hommikupooliku practise slope’il veeta. Siim lubas õpetajat mängida ja veidike tehnikat kontrollida, kuna ta ise oskab rohkem kui meie. Telemark näeb välja umbes samasugune nagu downhill, ainult, et pööramise ajal peab nagu umbes kanna üles tõstma. Väga keeruline seletada, youtube’st peaks videoid selle kohta küllaga leidma. Tuli peaaegu isegi välja mul, vajab ainult natuke rohkem harjutamist. Saime Craigilt küll pahandada, et nii kaua olime ja telefonile ei vastanud, aga pole hullu- meil oli lõbus.

Kõigepealt tasakaaluharjutused

Siis poseerimine

Lõpuks õige tehnika

 Ka pealelõunat polnud meil väga midagi teha, seega Craig soovitas Jossil pildistama minna ja võtta mind nö modelliks kaasa. Ilm oli päikseline ja ilus ja otsustasime üles summit’i peale minna ehk mäetippu minna. Kogu aeg kui sinna olen jõudnud on ees ainult udu ja lumi. Seekord oli lootust, et ehk näen ka natuke ümbritsevat maailma. See lootus kasvas iga sekundiga, iga meetriga rohkem, iga sammuga rohkem ülesmäge. Arvan, et kuskil tunnike üles ja 5km. Vaatepildid muutusid iga sekundiga aina võimsamaks ja aina raskem oli Jossil kaamerat käest ära panna, iga sammu peal ütlesin, et ära veel pane, siit saab veel parema pildi. See lihtsalt on uskumatu ja nii imeline, milline vaade! Ma olen sellest päevast unistanud sellest ajast peale, kui siia jõudsin. Mul poleks vahet kas mulle makstakse selle päeva eest või mitte, aga seda lihtsalt ei anna sõnadega kirjeldadagi. 

Õhtul üllatasid ski patrol’i mehed meid oma suurepäraste suusaoskustega.

Väsimus võtab ikka tublisti maad, aga kõik see muu annab nii palju energiat, et ei jõua veel mõelda sellele. Iga positiivne hetk annab nii palju juurde. Ma usun, et seda tunnetavad kõik, kes siin on, kui palju positiivset energiat kõigest siit õhkub, sest see on ju Austraalia, koht, kus elatakse päev korraga ja ei mõelda, mis ees seisab. Palju rohkem minumoodi eluolu. Nad ei lasku siin probleemidesse, mis homme võivad olla, vaid naudivad igat minutit selles praeguses päevas. Mulle meeldib nende suhtumine.

(18.juuli)