Mida? Kuidas? Miks?

Mida ma tegema lähen?

Eelmine aasta oli facebookis nö pakkumine, et minna Austraaliasse suusainstruktoriks. Mõte tundus hea. Kuna aga tundus suht selline ulmeline idee, siis väga sellega ei tegelenud. Enne tähtaega saatsin CV küll ära, aga jäin ilmselgelt hiljaks. Kui ma praegu mõtlen siis ikka väga, sest sellel aastal oli enamus asju juba CV ärasaatmise ajaks tehtud. Igastahes tuligi vastus, et meeskond on selleks hooajaks valitud ja võta järgmine aasta uuesti ühendust. Ega oleks raskeks läinud ka. Ülikooli sisseastumine jne. Sügisel võeti ise juba ühendust, et kas oleksin huvitatud järgmine aasta tulema nende meeskonda. Eelmine aasta ma ju genereerisin seda mõtet, miks mitte see aasta siis teoks teha? Täpselt ei mäleta, aga rääkisin Jossile ka vist sellest ideest, et lähen ja et tule ka. Nii ühel hetkel oligi, et ka Joss oli kambaline. Veebruaris külastasid nö „meie tulevased bossid“ Eestit. Käisime nendega kohtumas, väga meeldivad inimesed.

Kuidas me sinna jõudsime?

Peale lepingute lugemist, pidi hakkama asju ajama. See tundub esmapilgul ikka VÄGA keeruline, kuid tegelikult on kindlad asjad, mis vajavad tegemist ja ongi vabadus minna Aussi. Eks ikka kõigepealt lennupiletid, siis viisa, siis kopsupilt, siis kindlustus ja võidki minna. Piletid said ostetud juba aprilli lõpus. Kõik asjaajamine võtab palju energiat, kuid siiski lõpptulemus on seda väärt.

Miks ma sinna lähen?

Tundub ausaltöeldes põnev. Tüüpiline vastus, miks sa Aussi lähed on ju, et raha teenima farmitööga ja aastaks ajaks. Mulle meeldib see, et ma ei nö ei põgene Eestist terveks aastaks, vaid kaheks pooleks kuuks. Samuti lähen väga ebaharilikku asja tegema- suusatamist õpetama. Praegu on seal talv ja mägedes on lumi. Seega, suusatada saab. Esialgne plaan on kaks kuud töötada ja pool septembrit ringi uudistada seal. Hooaeg on meie mäe peal juba alanud ja lund pidi palju olema.