7.juuli

Esimene päiksepaisteline päev. Jehuu!!! Kerge miinus oli ka juba mäe peal olemas ja see muutis rajad natukene jäiseks ehk esimeste sammude tegijatel oli mõnevõrra raskem. Aga minul polnud vaja väljas liguneda terve päev, vaid sain kuivade riietega koju-niii mõnus. Hommik algas tegelikult suhteliselt rahulikult ja lootsingi natuke, et ehk tulebki selline päev, sest kogu aeg on palju jooksmist. Tegelikkuses oli jälle üks väga hull päev, sööma jõudsin alles vist nelja ajal. Saime Siimuga ühe kolmetunnise lesson’i osaliseks. Tund aega suusa algtõdesid, lunch ja kaks tundi nö mänge. Lumi hakkab meil eespool juba ära sulama seega peame oma tunde kaugemal läbi viima. Kui pausi ajaks tagasi jõudsime, siis oli rahvast ikka vägagi korralikult ja kogu aeg oli vaja miskit teha. Õhtuks jälle vässvässväss. Natuke jama on see, et pole saanud korralikku õpet veel ja palju asju, mida saaks ise teha, siis siiski on vaja abi ja sellevõrra on kõigil tibake raskem. Õhtuks saime auto endale ja tegime väikese toidutiiru. Päev lõppes  söömisega kell üheksa. Siis ei jõuagi midagi muud ena teha kui tuttu, et hommikul 6.40 jälle ülesse.

Meie kõrval on mägi Mt.Buller, mis on siis Austraalia mõttes väga kuulus downhill’i mägi. Päevas külastab seda kohta kuskil 700 inimest ja kui meie tagasi hakkame tulema, siis on autoderivi nagu oleks valgusfoori roheline tuli tulnud. Meie mäest on see 15km kaugusel ehk ühel päeval saab sinna ka kunagi suusatatud. Põhimõtteliselt ongi see nö kuurort jagatud kaheks: Mt Stirling on xc suusatamine ja Mt Buller on downhill.

Mind paneb tegelikult imestama, kuidas vanemad viitsivad siin oma lastega mässata ja tuua neid suusatama. Nad veedavad põhimõtteliselt terve päeva siin. Kõigil lastel näod säravad, et saavad lund katsuda ja selle sees hullata. Vahet pole, mis ilm on, kõik on õnnelikud. Neil pole vahet, mis varustus kätte antakse, okei, võib-olla nad ei teagi, mis on korralik varustus, aga ikka on nad teotahtelised ja valmis suusatama minema.