KÜLM

Ausaltöeldes arvasin, et Austraalia on soe maa, aga hetkel on teemaks ainult külmkülmkülm. Minu suureks üllatuseks asub mägi 45 kilomeetri kaugusel. Hommikul poole 8 kaheksa ajal mäe poole sõitu, et jõuaks enne kümmet ikka kõik valmis panna. *Liikluseeskirjadest peab kindlasti kinni pidama, sest näiteks Mansfieldi kõige suuremaks rahaallikaks on kiiruseületajad ja seega, peab hoolega jälgima kiirusepiiranguid. Sõites mäe poole nägime ära ka esimesed kangaroood, küll auto aknast, aga vähemalt on nähtud. Meie tegutsemispaigaks on Stirling experience, kus pakutakse inimestele cross-country suusatamise võimalust. Samas kõrval on Mt Buller, mis on rohkem mõeldud downhilli jaoks. Põhikoht on meil 1500m kõrgusel. Kahjuks kasvavad igal pool suured kõrged puud ja vaadet kaugusesse pole. Oma tööpäeva peame põhimõtteliselt ära jagama kahe või kolme koha vahel. Põhiülesanne on varustuse laenutus:suusad, saapad, kepid. Võimalik on laenutada ka telemark’i suuski, kelke ja räätsasid. Varustus on kõik matkasuunaga: paksud laiad suusad, millel all on tagasilibisemisetõke, paksud kõrged saapad ja kepid. Teine asi, mida tegema peame on õpetamine. Sain ka oma esimese lesson’i koos Siimuga anda. Alustama peab päris põhitõdedest ja kui lõpuks jõuadki kuhugi välja, siis on see kuidas laugest mäest allasõites pidama saada. Aga kõige olulisem on see, et inimesed naudiksid seda ja et see tooks naeratuse näole. Kolmas koht, kus tõenäoliselt me niipalju oma aega ei veeda on bistroo, aga vahest on sealgi abikäsi vaja.

Reedel oli meile kohe broneeritud ka family weekend. Pere pidi tulema peale lõunat, aga kuna kõik jäävad alati hiljaks siis nii oli ka seekord. Probleem seisneb aga selles, et enne kella viite peab mäe otsas olema, sest muidu läheb pimedaks ja näha ei ole midagi. Kuna pidin natuke mäega tutvust tegema, siis Marty oli nii lahke ja tegi seda oma snowmobiiliga, jäin ka juba campingusse sinna tuld hoidma ja süüa tegema. Laagriplatsid näevad välja siis sellised, et on üks pea hut ja kõval on naridega suured telgid. See asub umbes 1700meetri kõrgusel. Tunduvad ikka päris külmad tingimused. Hut’is sees oli siis suur ahi ja koht kus sai süüa teha. Lund oli üleval omajagu. Kahjuks lubas ilmateade suuremat sorti lumetormi ja keegi ei teadnud, kuidas see välja näeb. Enne pimedat jõudsid lapsed kahekaupa snowmobiiliga üles ja poisid ka matkates järgi. Kerge risoto ja ega polnudki muud teha kui magama kella 9 ajal minna, sest teha midagi polnud ja pime ka. Vot see katsumus tundus ikka väga hullumeelne, samal ajal kui perekondade emad võtsid asja täiesti rahulikult. Meil oli silm peal hoida kolmel perekonnal: 5 vanemal ja ehk 7-8 lapsel, kes olid umbes kuueaastased.  Ma olin niiiii õnnelik, et mul oli mu hot water bag (kavatsen osta endale oma isikliku ja koduski kasutada, uskumatu kui hea asi see on). Õhtul täitsid enamus oma bottle’d ja ei kurtnud üldse, et peavad minema välja magama, kui väljas möllab lumetormi sarnane asi ja seda enam, et külm on. Mina ainult värisesin kogu aeg seal ja üritasin omale olemise mugavaks teha, sest mõte õues magamisest ei tundunud üldse nauditav. See on naljakas, et kui meil Telepfone box’i juures on kuskil +4 kraadi, siis see tundub külmem kui Eesti -10kraadi. Õnneks Barb andis oma magamiskoti, mis oli -15kraadi jaoks sobilik ja see mõte lohutas mind. Polnudki jah kõige hullem. Hommikul jäime Siimuga kahekesi laagripaika ja Joosep läks alla tööd tegema. Kuskil 9 ajal läksime lastega välja. Jälle põhiasjad:dead vombat, pizza slice, V-letter, erinevad harjutused. Päris keeruline on selgeks teha, kuidas asjad käivad, kuid siiski see on lihtsalt nii imeline, kuidas nad seda nadivad. Neid ei huvita, et väljas sajab vihmalume segu ja kõik riided on KOHE märjad. Neid ei huvita see, et nad ei oska. Nad juba ootavad seda aega, et saaks juba õue minna. Eks oli ka pisemaid, kes olid erandid. Peale kolme tundi olid ikka enamus väsinud. Wrapid söögiks läksid imehästi peale. Ma arvan, et me ei jõudnud üle 1-1,5 sees ollagi kui juba nad kibelesid õue tagasi. Pidime peale lõunat tegema väikse tripi moodi asja, aga paraku polnud nad võimelised seda tegema. Pisematel läks raskeks ja hakkasid natuke jonnima. Mina jäin rivi lõppu ja aitasin ühel tüdrukul, kes kategooriliselt keeldus keppe kasutamast ja ühel poisil, kes lihtsalt kukutas ennast maha kogu aeg, järgi jõuda eesolevatele. Mäest ülesminek on üks raskemaid asju nende jaoks. Peale tagasijõudmist möllasime nendega natuke lumes ehk meisterdasime lumememme. Mul oli lõpuks ikka päris külm, kõik oli lihtsalt märg. Mõte sellest, et peab veel ühel öösel seal olema, oli ausaltöeldes hirmutav. Saime ka enne endale tööriided, 2 jakki ja fliisi. Üks jakkidest on tegelikult ikka väga tänuväärne, ei lase ei vihma ega tuult läbi. Varsti tuli ka Craig üles ja teatas, et ma võiksin koju minna. Nagunii homme pean ise all tööl olema ja mis ma ikka seal öösel passin. Seda enam, et ta usub kui külm mul on. Kodu ja soe dušš kõlasid ikka ülihästi. Ja nii ongi. Oma põhikoha ees nagu ikka, ahju ees. Õpin selle ajaga korralikult tuletegemisegi raudselt ära.Väljas ladistab vihma täiega. *Austraallased on lihtsalt üliviisakad inimesed: please, thank you kogu aeg kaasaarvatud lapsed.

Homme olen üksi all tööl... prrr... tuleb huvitav päev!

(5.juuli)

Koookonis