28.juuli

Nagu arvata on, siis muutub kõik iga päevaga rohkem rutiinsemaks. Ma pole ammu andnud ühtegi lessonit ja väga väljas käinud, tõenäoliselt seetõttu. Olen rohkem hire's või bistroos. Seda ainuüksi seetõttu, et see üleeelmise nädala rahmeldamine maksis mulle kätte nagu alati. Kohe kui natuke rohkem pingutan lööb see kuskil välja. Olen oma pahkluuga hädas. Täpselt ei teagi miks ja kuidas, aga nüüd valutab ja eilne suusatamine ei muutnud seda ka kohe kindlasti paremaks. Käisin täna isegi next door arstitädi juures, abi väga ei saanud. Eks ainult puhkus aitab siinkohal nagu alati. 

Meid on tabanud korralikud kaardimängu õhtud. Kusjuures tüdrukud panevad kinni. Laupäeval kutsusid ski patroli mehed meid õhtusöögile kohalikku restosse. Tegelikult oli tore, hea söök ja seltskond. Laupäeval käisid poisid ka Bulleri peal orienteerumisvõistlusel. Ilmselgelt panid nad selle kinni, me oleks ka Annelaga kindlasti võitnud, aga keegi pidi ka tööl olema. Täna käidi neid autasustamas, sest nad ei saanud minna laupäeval, kuna oli õhtusöök. See oli naljakas, sest kõik pidi uhke olema, kuna Bulleri mehed tulid kohale. Hommikul tegin fancy'sid muffineid ja tehti risotot ja bistrood koristati. Tip-top värk ikka. 

Paar nädalat tagasi kutsus Barb mind vesivõimlemisse. Täna otsustasime Annelaga minna. Lõbusam oli küll see osa, et jõudsime varem ja saime nö jõusaali kasutada ja mõned harjutused teha. Aga ega ka see võimlemise osa väga nõrk polnud. 70-aastastega panime küll koos, aga eks ise tead ju kui tugevalt teed jne. Mina jäin igastahes rahule ja tahaks teine kordki minna, sest see on hea vaheldus ja vähemalt vees kannatab trenni teha

Lumi hakkab vaikselt sulama, aga kolmapäeval on oodata uut sadu, eks näis ka tuleb ka. Järgmisel puhkepäeval on plaan külastada Melbourne'i. Ehk neljapäeval või reedel. Võtan üksi selle kauge tripi ette, aga saab ehk lõbus olema.

24.juuli

Viimased päevad on suht nii ja naa. Vahepeal igav vahepeal mitte. Eile oli minu jaoks esimene kooligrupp, möllasime päev otsa väljas nendega. Tegelikult oskasid nad ikka päris hästi suusatada, pigem endal oli raske, et mida nendega nüüd järgmiseks teha. 

Eile algas ka meie kolmapäevaõhtune rühmatreening- jõud nimelt. Mulle meeldib. Alguse on saanud ka muffinite küpsetamine ja kaardimäng.

Faaaancy'd muffinid

Nii on päris lihtne muffineid teha

Vaikselt hakkab selline rutiin sisse tulema. Üles, tööle, koju, sööma, magama. Nädalavahetuseks on mõned plaanid tehtud, kui asja saab tõotab päris tore tulla. Oleks hea vaheldus, sest kui mul need kaks puhkepäeva olid, siis harjus päris ära, juba selline puhkuse tunne tuli peale.

22.juuli

Teiseks vabaks päevaks oli planeeritud meil Siimuga väike väljasõit. Esialgseks plaaniks oli võetud 60 km kaugusel asuv Benalla, aga lõpuks jõudsime välja 150km kaugusel olevasse Sheppertoni. Reaalselt seal oli nagu suvi. Lühikeste varrukatega oli jumala normaalne olla. Ma arvan, et esimest korda jõudis mulle tegelikult kohale, et ma olen reaalselt Austraalias. 150km muutus maastik täiesti, mäed asendusid tasase maaga ja külmem ilm soojaga.

Nägin ära kaktused ja massssssiv pelikani.

Tegelikult täna tuli ka väike koduigatsus, kõik armsad inimesed on nii kaugel.

Õhtul tuli väike kook ka järjekordselt puhkepäeva puhul.

(22.juuli)

Suuusasaapad321

Mu uuuued suusasaaaapad!

Yeah, I’m still alive... at least I think I am

Tahaks seda nädalavahetust ilusti sõnadesse panna, aga ma ei oska arvatagi, kas see nii ilusti ka õnnestub. Pigem ma usun, et piltidest saab parema ettekujutuse. Laupäeva hommikul oli ilmselgelt meie TBJ üle rahvastatud stuffidest ja meid, Annelat ja mind, saadeti suusatama ehk ma pidin Annelale radu tutvustama. Kuna ilm oli jälle uskumatult ilus, siis võtsime ilmselgelt suuna summiti poole. Seda vaadet ja ilma ja kõike on lihtsalt liiga raske kirjeldada... Tegime paljupaljupalju pilte. Minust hakkab kui Stirlingu modell varsti saama ;)

Tegelikult on päikese käes seal ikka väga palav

Mount Buller

Peale lõunat ikka otsustasime, et peame tagas alla minema ehk on abi vaja ja nii oligi, sain kohe endale kolmetunnise lessoni. Sarah ja Jackiga, kellel ootavad ees klassikavõistlused. Tegime erinevaid stardi- ja finisheerumisharjutusi ja natuke võistlesid ka omavahel. See poiss oli nii armas, ta oli 11 ja tüdruk 9 aastane ja vend täiega hoidis ja julgustas oma õde. Kuna peale seda hakkas ka tööpäev läbi saama, siis tulime poistega mõttele, et ehk läheks suusataks üldse summitile ja vaataks hommikul päikesetõusu, sest peaks ju selge ilma ära kasutama. Ilmselgelt olin ma esimene, kellele see mõte meeldis ja ilmselgelt olin ma kõige väsinum- teist korda üles summitile päeva jooksul, nii võib veel minust maailmameister saada! Aga ega see kõik ei heidutanud. Kuue ajal hakkasime oma seljakottide ja pealampidega jälle ülespoole liikuma. Rada oli väheke jäine ja päris ebamugav oli kui ei saanud otse üles kõndida, tunda andis nii väsimus kui ka see, et polnud jõudnud midagi süüa, aga tahtmine oli liiiga suur. Ülesjõudes olid kõik sammud seda väärt- tähtedest särav taevalaotus ja Bulleri võimsad nõlvad särasid vastu. Hutti jõudes tabas meid kõiki väsimus. Kõik toiduasjad, mis kaasas olid jäid kasutamata, kui välja arvata loomulikult Joss, kes üldse kavatses huti tulla tund aega hiljem ja siis endale kella kaheteistkümnest õhtusööki tegema hakata. Bluff Spuri hut on tuntud oma hea soojushoidvuse tõttu ja see majake ei vedanud seekord ka alt- öösel hakkas nii palav, et pidin oma viiskihti riideid kahele vähendama, reaalselt, mul pole isegi kodus nii soe. Hommikul panime äratuse kella kuueks, et jõuaks mäetippu uuesti tagasi minna ja päikesetõusu näha. Ma magasin natuke sisse ja pidin kiirustama, et ikka näha, õnneks hiljaks ei jäänud. Sain hea sooja sisse. Poleks elus uskunud, et ma vaatan hommikul 7.20 kuidas päike mägede tagant tõuseb! Seda ei anna seletadagi. Kogu retk oli seda vaatepilti väärt. Siiamaani ei saa aru, kas näen seda kõike unes või olen ma ikka üleval. Keha väsimuse järgi ülteks, et näen unes, aga siiski tunne on ikka, et päriselt.

Pühapäev möödus suht uniselt kui järsku tabas meid üks suuremat sorti 22-liikmeline kooligrupp, aga eks see hakkabki nüüd meie päevatöö olema, sest ees on oootamas palju bookinguid.

Hetkel on tööatmisest olnud vähe juttu, palju rohkem olen suusatanud, kui töötand, heh.  Tegelikult saime lõpuks vabaks päevad ka. Mina veedan ühe päeva magades ja oma keha välja puhates, Joosep kuskil mäe otsas ja Siim tegelikult siiski tööl. 


(vaata ka eelmist postitust)

It’s five of us now

Päevad on maru rahulikud olnud. Rahvast väga pole ja aega tegeleda muude asjadega rohkem kui töö tegemisega. Neljapäeval saabusid Vahur ja Annela. Oleme nüüd viiekesi siin. Tänu sellele kutsusid Barb ja Craig meid õhtusöögile. See asus kuskil 40 minuti sõidu kaugusel meie kodust. Ütleks Austraalia teeninduse kohta sellise tähelepaneku, et ega serveerimisele ja korralikkusele väga tähelepanu siin ei pöörata. Õhtu oli lõbus, heas seltskonnas. Proovisin ära ka känguru liha. Opsops, ei hakanudki ma täna känguru moodi hüppama hommikul. Tailiha ja mis seal muud ikka.

Barb'iga

Täna hommikul tabas meid ilus vaatepilt. Lumi oli juba kuskil 400m peal ja see on ikka väga ebaharilik siin. Tavaliselt töölesõites on ikka kõik roheline ja mäe otsas hakkab lumi, aga seekord juba kodu juures oli näha, et kaugemad ja kõrgemad mäetipud on valged.

Kuna neljapäeval plaanisime juba minna Telemarki sõitma minna aga ei jõudnud, siis täna tegime selle teoks, kuna võib juhtuda, et peame seda lesson’it ühel päeval andma hakkama. Ilm oli ka täna üllatavalt ilus ja meile sobis, et saame hommikupooliku practise slope’il veeta. Siim lubas õpetajat mängida ja veidike tehnikat kontrollida, kuna ta ise oskab rohkem kui meie. Telemark näeb välja umbes samasugune nagu downhill, ainult, et pööramise ajal peab nagu umbes kanna üles tõstma. Väga keeruline seletada, youtube’st peaks videoid selle kohta küllaga leidma. Tuli peaaegu isegi välja mul, vajab ainult natuke rohkem harjutamist. Saime Craigilt küll pahandada, et nii kaua olime ja telefonile ei vastanud, aga pole hullu- meil oli lõbus.

Kõigepealt tasakaaluharjutused

Siis poseerimine

Lõpuks õige tehnika

 Ka pealelõunat polnud meil väga midagi teha, seega Craig soovitas Jossil pildistama minna ja võtta mind nö modelliks kaasa. Ilm oli päikseline ja ilus ja otsustasime üles summit’i peale minna ehk mäetippu minna. Kogu aeg kui sinna olen jõudnud on ees ainult udu ja lumi. Seekord oli lootust, et ehk näen ka natuke ümbritsevat maailma. See lootus kasvas iga sekundiga, iga meetriga rohkem, iga sammuga rohkem ülesmäge. Arvan, et kuskil tunnike üles ja 5km. Vaatepildid muutusid iga sekundiga aina võimsamaks ja aina raskem oli Jossil kaamerat käest ära panna, iga sammu peal ütlesin, et ära veel pane, siit saab veel parema pildi. See lihtsalt on uskumatu ja nii imeline, milline vaade! Ma olen sellest päevast unistanud sellest ajast peale, kui siia jõudsin. Mul poleks vahet kas mulle makstakse selle päeva eest või mitte, aga seda lihtsalt ei anna sõnadega kirjeldadagi. 

Õhtul üllatasid ski patrol’i mehed meid oma suurepäraste suusaoskustega.

Väsimus võtab ikka tublisti maad, aga kõik see muu annab nii palju energiat, et ei jõua veel mõelda sellele. Iga positiivne hetk annab nii palju juurde. Ma usun, et seda tunnetavad kõik, kes siin on, kui palju positiivset energiat kõigest siit õhkub, sest see on ju Austraalia, koht, kus elatakse päev korraga ja ei mõelda, mis ees seisab. Palju rohkem minumoodi eluolu. Nad ei lasku siin probleemidesse, mis homme võivad olla, vaid naudivad igat minutit selles praeguses päevas. Mulle meeldib nende suhtumine.

(18.juuli)