30.august/Laupäeval hommik algas
kõhuvaluga. Õnneks tööl oli vaikne ja sain terve päeva rahulikult olla. Sain
isegi silma looja lasta korraks. Barb pakkus ka varianti, et võiksin Ski
Patroli juurde voodisse magama minna, aga poleks olnud viisakas viimasel päeval ikka
magada. Kella viiest startisime juba Benalla poole. Kahju oli lõpuks ikkagi
lahkuda. Barb ja Craig olid meile kui ema ja isa eest ju. Samamoodi ei näe ma
seda bistrood ja ski hire’t enam sellises valguses kui peaksin sinna tagasi
juhtuma. Siim viis meid ilusti kella 18.43 Benalla rongi peale. Pilet oli umbes
22 dollarit. Rong oli ilus ja mugav ainult jalgu ei tohtinud istmete peale
panna. See mulle ei meeldinud. Kella kümne ajal olime Melbourne’s. Enamus teed
magasin õnneks ja aeg läks ruttu. Tullamarine lennujaama saime SkyBus’iga.
Sealt saime oma bookitud auto ja olimegi valmis. Auto siis ilus must Nissan
Almera. Ainuke miinus- tagumised istmed ei käi alla. Egas midagi, peab hakkama
saama. Juba esimese poole tunniga panime natuke võssa ja ei keeranud kiirteelt
õigest kohast maha. Google Maps noooh. Tiirutasime natuke aega ja lõpuks
leidsime end ka õigelt teelt. Arvan, et sõitsime kella poole kolmeni öösel,
kuni leidsime hea koha magamiseks täpselt sildi all, sleeping in car is not
allowed.
31.august/Pühapäeva hommikut
saimegi alustada täpselt Great Ocean Roadi algusest. Joss alustas ujumisega.
Austraalias, vähemalt Great Ocean Roadil, on väga peen süsteem matkajatele.
Olemas on välivetsud, välipliidid, vahepeal isegi duššid ehk ilusad camping
aread. Hommikul juba avastasime ühe majaka ja peale seda sõime hommikust. Great
Ocean Roadil vaatasime erinevad vaateid, nägime ära ühe ilusa kose, nägime koaalasid,
nägime isegi vaaala. Joss käis ka teist korda ujumas, see oli tõeliselt kena
koht ja lained olid eriti võimsad. Õhtu lõpuks olime 12 apostleis. Tegelikult
need kohad, mis pole nii turistikad on ikka palju ilusamad ja palju suurema
väärtusega. Õhtu lõpetasime pimedaga ja vihmaga. Tegime jälle ühes
kämpimiskohas süüa ehk keetsime riisi reaalselt tund aega, samuti bookisime oma
campervani Cairns’ist Brisbane’i. See on suuuuuur, kuuele inimesele.
Tegelikult tahtsin ma minna backpackerisse, aga üllatusüllatus kõik packerid
olid kinni. Olin päris torinas tujus peale seda, sest et ei tahtnud autos
magada kohe üldse ja tahtsin pesema minna. Joss jättis oma kaamera aku kuhugi
vetsu laadima ja pani äratuskella kella kaheks, et see siis sealt ära võtta ja
sõita linnast välja edasi magama. Öösel oli ka üks naljakas seik. Järsku hakkas
Joss meeleheitlikult pedaale talluma ja kässarit tõmbama arvates, et auto
hakkas liikuma. Muidugi nägi ta und.
 |
| 12 apostels |
1.september/Hommik algas
vihmasajuga. Vaatasime Great Ocean Roadil veel mõned kohad ja alustasime sõitu
Grampiansi poole. Ilm oli otsese öeldes sant. Grampiansi lähedale jõudes otsustasime
Dunkheld’is külastada infopunkti, et natukene Grampiansist aimu saada. Minu
suureks üllatuseks olid seal free shower’id ja ma sain pesema minna. Kui
õnnelik ma olin selle üle. Vihma ladistas korralikult. Ausaltöeldes polnud mul
mingit tuju välja minna ja seal midagi teha. Vaatasin ühte ilmaportlaali, et
mida see ennustab. Seal oli, et 4 minuti pärast lõppeb vihm. Naersime muidugi
selle peale, aga oh imet, mitte küll päris nelja minuti vaid 10 minuti jooksul
tõesti vihm lõppes ja päike tuli välja. See oli väga tore, saime külastada
Boroka ja Reeds’i lookout’i. Viimases vaatasime ka päikeseloojangut. Kuna meil
väga mingit plaani ka polnud, siis jäime sinna samma ka autosse ööbima. Autos
on ikka väga ebamugav ja mu tervisele ei mõju ka hästi. Kuna väljas hakkas
vihma sadama, siis polnud väga hea süüa ka teha ja nii me läksimegi juba kell 8
magama. Tegelikult lootsime hommikul päikesetõusu vaadata.
2.september/Hommikul oli
ilmselgelt hull udu ja päikesetõusust ei tulnud midagi välja. Sõitsime vaatama MacKenzie
waterfalli. Kuna jaanuaris oli rahvuspargis olnud bushfire, siis tegelikult oli
see kinni. Enne veel külastasime ühte järve, kus Joss üritas kala püüda, aga
see ei õnnestunud. See aga, et waterfall kinni oli, ei tähendanud ,et me seda
ei näeks. Valisime oma raja ja saime päris hea vaate. See turnimine oli päris
mõnus algus päevale, äratas ilusti ülesse. Peale seda sõitsime Wonderland’i carparki, sõime hommikust ja hakkasime minema
Pinnacle tippu. Hommik tundus päris kõhe ja toppisime omajagu riideid selga.
Jälle oli üks koht kinni seal teepeal-Grand Canyon, uudistasime ikkagi, päris
võimas. Kivide vahel ja pisikesed ojad jne. Poole maa peal hakkas ikka jube
palav. No nii palav, et ma juba ütlesin, et lähme tagasi ja vahetame riided
millegi õhukesema vastu. Õnneks Joss ei viitsinud ja nii me siis jätkasime oma
teekonda. See oli super, et ta ei viitsinud. Me jõudsime ikka väga kõrgele ja
seal oli korralik tuul. Nautisime seda vaadet päris kaua. Sellisesse kohta ei
satu elus ikka iga kord. Peale seda sõitsime tagasi Hall’s Gap’i, et poodi
minna. Lõunasöögiks oli 1,8liitrit jäätist. Normaalne. Samuti bookisin endale
backpackerisse toa. Õhtu lõpetasime Mt Williamsi mäe otsas
päikeseloojanguga. Backpackeriks oli YHA Eco hostel. 29 dollarit öö. Magasin
koos mingi politseinaisega. Backpackerid on siis ühed odavaimad kohad, kus
ööbida. See näeb välja põhimõtteliselt nagu ühikas: Jagad oma tuba näiteks
nelja inimesega, köök, vets ja dušš on ühiskasutuses. Hakkasin kohe pastat
valmistama ja sinna tuli ka üks tüdruk. Alustas juttu, et mis ma teen siin jne.
Ta oli isegi Tallinnas käinud mingi Ryanair’i odavlennuga neli päeva Norrrast.
Tegin siis mõlemale meile Jossiga pastat, sest tema kavatses jälle autos
ööbida. Hea oli normaalselt süüa. Õhtul võtsin pika dušši ja magama.
 |
| Wallabi |
 |
| McKenzie |
 |
| Grand Canyon |
 |
| Pinnacle |
 |
| Mt. Williams |
3.september/Kolmapäeva hommikut
sain alustada vähe hiljem kui tavaliselt. Jube hea oli voodis magada. Uni oli
hea ja hommikune dušš niisamuti. Joss oli hommikul 2h tunnise jooksutiiru
teinud, et päikesetõusu näha. Oma esimeseks sihtpunktiks võtsime Silverband’i
waterfalli. Polnud nii võimsad, kui meie eelmised waterfall’id on olnud. Edasi
läksime Halls Gap’i zoo’sse. Pidavat olema Victooria osariigi suurim.
Tegelikult oli tore ja armas loomaaed. Ma lootsin küll vähe suuremat ja rohkemate
loomadega, aga põhilised loomad nägime ikka ära. Tagasisõidupäevale polnudki
meil rohkem miskit plaanitud. Käisime söömas ja söömas-2x Mäkk... midagi muud
lihtsalt polnud kuskil ja kõht oli tühi. Õhtul andsime auto ära ja algaski pikk
ootame. Tegelikult peaks mainima, et polnudki nii hull. Saime hea koha, et
peaaegu oli flat. Tekk ka peale ja oligi hea olla. Magasin kuskil neljani,
seega tunnike veel ootamist ja saimegi minna oma terminali.
 |
| Silverband |
4.september/Lennujaamas sujus
kõik päris hästi. Välja arvatud see, et Joosep unustas käsipagasisse oma
taskunoad. Õnneks tal vedas ja ta sai need toimetada tavapagasisse. Lennukis
põhiliselt magasin terve aeg. Hulll uni oli. Cairns’i saabudes oli väljas 27
kraadi sooja. Uuuuuh, kui hea. Kõige lihtsamalt pidi saama Apollosse taksoga ja
nii me ka tegime. Apollos ootasime päris omajagu, kuni lõpuks võttis meid
jutule üks väga tore naine. Ta ütles isegi saladuskatte all, et meil on ülihea
diil. AGA meie auto on niiiiiiii suur. 6-kohaline karavan. Ma arvan, et ma
põdesin ikka 100 korda rohkem kui Joosep. Kohe alguses sai selgeks, et
parkimine sellega on hullumaja. Millimeetrite peal parkisime selle rannalähedal
asuvasse parklasse. Joss pani ka ämbri kõrvale parkimiskohale, et keegi sinna
ei pargiks. Ilmselgelt oli see pärast pihta pandud. Cairns’is sai meile lõpuks
selgeks, et peame hakkama mõtlema, mis me üleüldse teeme seal. Kohalikus info
centris hakkas üks kutt meile igasuguseid asju pähe määrima. Tema valikust
võtsimegi lõpuks camperi Brisbanest-Sydneysse. Samuti bookisime laupäevaks
snorgeldamise ja divingu. Veel käisime ka poes ja varustasime endid söögiga,
ostsime Optuse kaardi ja Joss otsis Crockse, mida ta ilmselgelt ei saanud
jälle. Päeva Cairns’is lõpetasime ujumisega. Selles piirkonnas on see teema, et
rannas ujuda ei tohi. Seda seetõttu, et rannas on esiteks krokodillid. ST
võivad olla ja teiseks seal on meduusid, kes kõrvetavad. Seega on sinna tehtud
eraldi basseinikesed ujumiseks. Pärastlõunaseks plaanis oli siis, et sõidame
üles Cape T
 |
| Cairns |
5.september/Hommikul ärgates
avastasime, et meri on meil kohe kõrval ja me ei kuulnud seda öösel kohe üldse.
Alustasime oma päeva erinevate broadway walkidega. Nägime ussi, suurt sisalikku
jne. Natuke oli hirmuäratav. Kui nt grampiansis julgesid igale poole oma nina
pista ehk rajalt kõrvale astuda jne, siis siin enam seda ei julge teha.
Vihmamets nägi välja nagu vihmamets ikka. Liaani, suured puud, palmid,
sõnajalad. Kõik on kuidagi puutumata ja värske. Väljas on soe, loomad elavad
oma elu ja meie lihtsalt saame vaadata seda. Oma tiirutamistega lõpule jõudes
teiselpool kallast võtsime ka krokodillituuri. See oli tund aega jõe peal sõit.
Ootasin natukene enamat, aga noo krokodille niiviisi näha ei ole ikka naljaaasi.
Nad lihtsalt on nii vaiksed ja rahulikud ja võtavad päikest. Kui neid mitte
segada, siis ei tee nad midagi. See mees rääkis, et neil on isegi nimed pandud
kõigile krokodillidele. See on kahtlane, et kuidas nad niiviisi siis ära
tunnevad, aga ütles, et nagu nad ei liigu palju ja seetõttu teavad, kes kus
pesitseb. Õhtuks sõitsime Cairns’i tagasi.
 |
| Cape Tribulation |
6.september/Täna hommikul oli
ootamas meid siis sukeldumine ja snorgeldamine Great Barrier Reef’il. Sain kohe
halva uudise osaliseks ja olin ühtlasi ka vägagi pettunud. Nimelt, astmaatikuid
ei lasta sukelduma. Olin pahane, et miks nagu reisi agency seda siis ei ütle,
aga kui arst nende poolt ei lubanud, siis ei saanud ka muud teha. Laeva peal
oli kuskil 75 inimest, millest osad siis läksid nii sukeldum kui snorgeldama ja
teised tegid ainult viimast. Joss läks siis varem juba vette, sest tema
sukeldus. Mul oli vähe paha tuju, et ma ei saanud. Siis tuli aga meie kord, kes
ainult snorgeldasid. Üks mees hakkas siis meile õpetussõnu jagama ja minu
õnneks tegi ta seda nii hästi, et lõpuks kogu seltskond oli naerust kõveras.
Saime omale wetsuit’i ja maski ja olimegi valmis. Vesi nüüd nii soe ei olnud,
aga oli helesinine küll. Minu suureks üllatuseks ei kaotanud ma midagi, et ma
ei saanud sukelduma minna. Minu ettekujutus sellest oli selline, et ma näen
ainult kaugelt neid koralle ja kalu, aga tegelikkuses oli vesi seal nii madal,
et ma võisin neid isegi katsuda. Uskumatu kui värviline ja ilus see veealune
maailm oli. Kalad ei kartnud midagi ja ei ujunud ka väga eemale kui nende
ligidale läksid. 2 tundi saime umbes uudistada, siis tuli söögipaus ja siis
viidi meid teisse kohta. Tegelikult oli vesi ikka piisavalt külm ja ei olnudki
enam tuju vette minna. Korraks käisin, aga siis läksin tekile päevitama. Seda
muideks tegid enamus tsikke. See vees möllamine väsitas omajagu ära ka. Õhtul
alustasime sõitu Brisbane’i poole.
7.september/Terve päev sõitu. Samuti Austraalia suurim waterfall. VÕIMAS!!!
8.september/Olime hommikuks Harvey
Bayl. Joss oli ööläbi sõitnud ja põhimõtteliselt hommikul kell kuus olime kohal.
Ta polnud ei maganud ega midagi. Lasin tal tunnike puhata ja tegin süüa samal
ajal. Ilm oli väga masendav. Vihma lihtsalt sadas. Plaan oli minna Fraser
Islandile, mis on maailma suurim liivasaar. Kahjuks aga saab sinna ainult
4WD-ga ja meil oli ju karavan. Samuti olid ekskursioonid juba täis bookitud.
Kuna Siim aga kiitis väga MacKenzie järve, mis pidi olema helesinine ja valge
liivaga, siis Joss õhutusel läksime sinna jala. Olin väga jonnitujus, sest
vihma sadas ja ees pidi ootama 20km matk. Kell 9 läksime praamipeale, mis
maksis mu meelest ülepaistutatult 50 dollarit. Kui saare peale jõudsime, siis
sadas ikka vihma. Alustasime oma jalutuskäiku siis. Saare algus oli küll väga
tavaline- asfalt oli seal. Lõpuks tuli ka kauaoodatud liiv. Midagi erilist seal
tegelikult polnud. Lihtsalt liivast tee. Mina kujutasin ette, et terve saar on
ikka nagu rand. Aga seal oli mets ja tavaline maastik suht. Järve äärde
jõudsime kuskil 3h-ga. Tegelikult polnudki nii hull. Paraku aga see vaatepilt,
mida meie ootasime, ei osutunud üldse selliseks. Jah, rannariba äärest oli vesi
helesinine ja liiv oli valge, aga muud ei midagi. Võib olla mängis rolli see,
et taevas polnud selge. Joss käis korra ujumas ja tulimegi tagasi kella
kahesele praamile. Algas sõit Noosale. See polnud väga pikk, kuid Joss oli
väsinud.
9.september/Olime national
pargist veidike kaugemal ja seega sõitsime hommikul kohe sinna. Joss ei
arvestanud sellega, et seal meil midagi vaadata on ja seega pidime käppelt seda
kohta külastama. Tegelikult oli see üks ilusamaid kohti tõesti. Matkarada
kulges mööda rannaäärt. Vaheldusid rannad ja kaljused astangud. Ilm oli väga
mõnus. Lõpus saime ka vihma natuke. Matkaraja lõpus avanes ilus vaade pikale
rannaribale. Kuna me kahjuks aga olime ajapuuduses, siis sinna me ei jõudnudki ja
minu valitud teedpidi läksime tagasi. Ma sain ka väga suure kogemuse
osaliseks-nimelt nägin Iguaanat. See on hästi suur sisalik ja reaalselt suur.
Kõndisin natuke eespool nagu tavaliselt ja järsku hakkas miskit teepeal
liigutama ja krabistama. Alguses ei saanud ma midagi aru, aga kui ühel hetkel
mõistsin, et see on midagi väga suurt, siis ehmatasin täitsa ära. Kui hakkasime
ära minema, siis Joss tagurdas. Kõik oli ilus ja tore, kuni ühel hetkel käis
hull kragin-ta sõitis autole otsa. No tere talv. Viimane päev päev ja enne seda
pole probleemi olnud ja nüüd sõidab vastu autot. Õnneks oli omanik ka seal ja
ütles, et midagi hullu pole. Meie karavanil oli ainult natuke plastikut maha
tulnud ja ei olnud ka väga suuri kahjustusi. Õnnelik õnnetus ma ütlen. Edasi
oli vaja kähku kähku Brisbane’i sõita ja Jucy auto rentida. Jõudsime Jucy ette,
Joss hakkas ümber pöörama, kui ühel hetkel jällle käis siuke kragin. No ei ole
võimalik. Teine kord viimasel päeval. Ette jäi nimelt üks lilla Jucy post. Üks
mees oli ka just välja tulnud, et öelda meile, et ärge jumala eest postile otsa
sõitke-hilja! Karavani külg oli lilla, tagumine raud vildakas ja post ka
omajagu mõlkis. Oh jah. Oli seda veel vaja. Hakkasime siis karavani külge
puhtaks nühkima. Muidu väga viga polnudki, aga raud oli ikka mõlkis. Midagi
polnud teha, samuti arvasin, et ega me väga head kliengi muljet ei jätnud kah.
Saime Jucy igastahes lõpuks kätte, aga aeg hakkas otsa korrale saame, et
Apollot ära viia. Mina sõitsin Jossi taga ja hakkasime Apollo rentalit otsima.
Järsku jäi Joss põhimõtteliselt keset ristmikku seisma, no mina loll tagant
järele. Valele poole teed kah veel. Õiguuus, unustasime ju autol vee välja
lasta. Apollosse jõudsime umbes peaaegu õigel ajal. Hoidsime pöidlaid pihus ehk
lootsime heale õnnele, et ülevaataja midagi ei märka. JA EI MÄRGANUDKI. Kõik
oli tema arvates korras. Meile sobis. See karavan oli renditud nii, et saime
500dollarit tasuta kütust. Uskuge või mitte, meil läks 500,75 audi. Isegi see
töötaja ütles, et pole nii täpset kütusekulu näinud. Khuul. Igastahes lõpuks
saime kergemalt hingata. Tõesti. See oli olnud hull päev. Jossil vana
klassivend elab Brisbane’is. Tahtis olla viisakas ja talle ka veel külla minna.
Kuigi me kumbki väga vaimustunud polnud sellest ideest, siis siiski läksime.
Maja asus linnast vähe väljas või no teoreetiliselt linna sees aga eeslinnakus
pigem. Poiss Tanel oli hästi sõbralik, kohe tegi meile süüa, rääkisime oma
kogemustest ja vaatasime pilte. Sain ka pessuuu!! Ei tegelikult oli ülimalt
tore aeg, hea vaheldus nii meile kui ka talle. Õhtul siiski võtsime oma jõu
kokku ja sõitsime Gold Coasti. Kämpima jäime ühel poolsaarekesel, kust õhtul
oli linnale väga kaunis vaade.
 |
| Nooosa |
 |
| Iguaana |
10.september/Hommikul oli ilus
ilm ja koht, kus olime oli ka väga mõnus. Siimu soovituste kohaselt pidime Gold
Coastil randa külastama, sest et seal on pilvelõhkujad rannad ehk siis tõeline
turistikas. Ilma oli siuke nii ja naa. Suht tuuline aga siiski oli tunne, et
päike ka siiski teeb oma tööd. Läksimegi randa. Seal toimus ka üks huvitav
sündmus-nimelt pulm. Üks naine, kes kandis kontsi, kommenteeris, et noo on
inimesed- korraldavad pulma rannas. Pikutasime niisama ja panime edasist plaani
paika. Samuti Joss käis jooksmas ja mina niisama kõndimas ehk me olime sellest
põhi kohast veidi kaugemal ja siis kõndisime pilvelõhkujate juurde. See oli
esimene päev, kus sai natukene rahulikumalt võtta. Suur auto oli õigeks ajaks
tagasi toimetatud ja aega oli rohkem kui veel. Lõuna paiku hakkasime sõitma
Byron Bay poole. Jõudsime sinna päris ruttu ja minu ettepanekul külastasime
Byron Bay Cape Lighthouse. Sealt edasi läks ka matkarada ja kuna nagunii midagi
teha polnud, siis uudistasime seal ringi. Rannas oli ilus vaade
päikseloojangule. Kuskilt oli aga paha tuul ja kella viie ajal mõtlesin, et
lähen panen väheke soojemalt riidesse. Pool kuus jõudsin Lighthouse’ni ja
avastasin, et päike juba loojubki. See oli väga naljakas, sest nt Grampiansis
loojus päike alles pool 7. Vaatasin oma päikeseloojangut, siis Lighthouse
juurest. Õhtul käisime poes ja sõitsime linnast välja uuesti, et kämpida. Byron
Bays olid väga karmid reeglid, et kuskil ei või öösel autos magada. Seega
otsustasime, et odavam on sõita linnast välja ja ööbida seal.
11.september/ Meie põhi eesmärk
oli täna saada surfata. Hakkasime otsima siis surfikoole. Leidsin netist
Mojosurfi, millel olid head kommentaarid. Sõitsime linnas siis nende
aadressile, aga seal polnud midagi. Helistasime, et soovime täna surfata.
Kahjuks olid kõik bookitud ja soovitati jägmine päev tulla. Me aga tahtsime
kohe. Leidsin ka teise- Byron Bay Surf Schooli. Jalutasime sinna ja rääkisime,
et tahame surfilessonit. Kuna aga kaks päeva tagasi sõi hai täpselt seal samas
rannas ära ühe mehe-mida pole 20 aaastat juhtunud, siis öeldi, et ei tea kas
saab, et rand on kinni. Tegelikult oli rand siiski lahti ja leppisime kokku, et
kell 13.45 oleme valmis ja saame minna tundi. Kuna meil oli korralikult aega ja
ilm oli ilus, siis läksime randa lihtsalt päevitama. Uuh, kuidas ma nautisin
seda, et saab lihtsalt olla. Millelelegi ei pidanud mõtlema. Ilm oli ilus ja
soe. Samuti käisin natukene poodides ringi ja rahuldasin oma shoppamisvajadust.
Kui õige aeg kätte jõudis, siis läksime surfikooli, aga mees vaatas morni näoga
otsa ja ütles, et rand on kinni. Ilmselgelt me mõistsime teda ja ütles, et jääksime
ööseks backpackerisse, et saame autos magada ja kõiki muid asju siin kasutada.
Mõeldud tehtud, jäime ööseks. Läksime randa tagasi ja oh imet, päris palju
surfareid olid vees ja rand polnud üldse kohe mitte kinni. Ju siis ei hakanud
nad oma lessonit kahe inimese pärast tegema. Nõme küll, aga mis seal parata.
Kuna oli vaba õhtu ja sai ka korralikult pesema minna, siis läksime trenni.
Kumbki oma teed. Mina jooksin ja tegin harjutusi. Väga mõnus oli üle pika aja
ilusti liigutada. Backpackerites oli ikka suht tsill elu. Õhtul käis suure
ekraani pealt väljas filmid. Sai ennast mugavalt sisse seada võrkkiike ja
vaadata. Õhtul kiskus tegelikult päris jahedaks ja sai ka vara tuttu mindud.
12.september/Täna ärkasime siis lootuses,
et saame lõpuks surfata. Hea oli teha süüa normaaslet köögis. Joss alustas
hommikujooksuga ja ma askeldasin niisama. Peale sööki oligi aeg suht surfama
minna. Saime oma wetsuit’id ja lauad. Peale meie oli veel 4 rootslasest ja üks
sakslasest poiss. Kõigepealt oli rannas kuiv trenn. Tegime soojaks ehk
instruktor hindas meie võimeid. Instruktor oli siuke varastest neljakümnetes
mees. Pikad juuksed ja siukse ülitsilli olemisega. Edasi õppisime kuivalt
erinevaid võtteid, mida siis vees hiljem kasutada tuleb. Meil Jossiga mõelmal
tuli naer peale, kui kõik need väljendid olid samad, mida meiegi kasutasime,
nagu nt bend your knees. Nagu ma juba aravasingi, siis vesi oli külm. Oleksin
pidanud pika wetsuit’i võtma. Ükshaaval hakkas meie instruktor meid siis
lainetesse saatma. Ütleksin, et mu esimene kord oli vägagi paljutõotav.
Poistelt sain mõne hea sõna, et nägin välja nagu surfar. Edasi enam väga nii
hästi ei läinud, aga kolm korda lõpetasin ikkagi ilusti püsti. Lõpuks pidime
ise hakkama saama, aga see ei olnud enam nii lihtne. Ma ei teadnud kuna püsti
tõusta. Väsisin ka ära ja külm oli ka. Naljakas oli see, et ühel hetkel nägin
veepiiril uimi, justnimelt enda arvates haiuimi. Päris creepy oli. Instruktoril
oli ka kohe, et kõik tagasi veeäärde. Saime aga teada, et need hoopis
delfiinid. Teine kord aeti ka veel veest välja, aga mingisuguse teise eluka
pärast. Tegelikult ikka päris õudne, kui peab mõtlema, et keegi võib sind ära
süüa. Võib aga öelda, et see, mida ma tahtsin teda, on ära proovitud.
Pealelõuna veetsime rannas päikest võttes ja puhates. Tegin veel süüa
korralikult ja hakkasimegi sõitma allapoole. Ees ootas 8-10 tunnine sõit. Kuna
Joss on nii kangekaelne, siis ise ta mind rooli ei lasknud. Mängisime
sportlaste nimedega sõnamängu, kuid ühel hetkel tuli mul ikka uni. Arvan, et
olime Palm beachil kuskil kella 3 ajal öösel.
13.september/Hommikul Palm
beachil ärgates oli väljas väga masendav ilm. Joss oli jooksma läinud ja ma
lubasin talle tagasitulekuks pudru valmis teha. Aga ülessesaamisega oli raskusi.
Seda enam, ma ei saanud meie pliiti tööle päris tükk aega, siis alles avastasin
lõpuks, et gaasipudel oli vale koha peal. Palm beach on siis koht, kus on
filmitud „Home and away“ seriaal. Ma seda pole näinud kunagi ja ei oska
kommenteerida kohe üldse. Õnneks selleks ajaks, kui me saime söödud ja joodud,
jäi ka vihm järele, nii et esimese 200m hakkas meil palav ja me vahetasime oma
riided õhemate vastu. Jalutasime mäe otsa, kus avanes vaade palm beachi
poolsaarele. Veel tegime pilte rannas mõne kuulsama koha juures, mida Joss
filmist teadis. Edasi võtsime suuna Manly beachile, aga kohale jõudes saime
aru, et kuna ilm ka vähe sant, siis see on üks ja sama rand nagu ikka. Jätkasime
on sõitu Blue Mountainsile. See peaks olema New South Walesi üks kuulsmaid
rahvusparke eelkõige Three Sistersi poolest. Põikasime läbi ka Sydney olümpialinnakust, mis korraldas mänge 2000 aastal. Mina valisin ööbimiskoha ja Joss
oli sellega ka rahul. Kuna Joss oli ööläbi sõitnud ja mõlemad suht magamata,
siis lõpetasime õhtu varakult, juba kaheksa ajal ma pakun läksime magama.
 |
| Manly beach |
 |
| Olympic |
14.september/Hommik algas KÜLMALT
ehk Joss tuli väljast tagasi ja pani mitu paari pusasid ja mütsi pähe. Ma ei
uskunud oma silmi, isegi tal oli külm, mis tähendas, et ju siis on väljas
tõesti külm. Toppisin ka paksemalt riidesse ja lõdisesin natuke. Läksime
kõigepealt vaatama Blue Mountainsi kõige tähtsamat vaatamisväärsust- Three
Sistersit. Kolm kaljunukki. Vaade orule ja mägedele oli hea, aga polnud
kaugeltki võrdväärne Grampiansiga. Vaatasime ka mõne waterfalli ja oligi kõik.
Joss tuli tagasi mööda matkarada jooksuga ja ma autoga meie hommikusse Leuna
cascade’ide juurde. Vaatasin seal ringi, kuna hommikul ei jõudnud, jällegi ilus
waterfall jne. Lõuna ajal võtsime suuna Sydney poole. Kuna kell oli vähe ja
meie kämpimiskohale jäi ligidale üks shopping centre, siis sinna ka läksimegi.
Ma olin vägagi üllatunud, et Joss pakkus selle variandi välja, aga mulle
ilmselgelt sobiiiis. Kolm tundi shoppasime ja läksimegi kämpima. Peatusime ühe
ilusa pargi ääres. Õhtul hakkasime asju pakkima ja ma sain isegi aega, et
lugeda õhtujuttu.
 |
| Three Sisters |
 |
| Meie Jucy |
15.september/hommikul ärkasime
Sydney lähedalt pargis. Kõigepealt sõitsime Bondi beach’i. Ilm tundus ilus ja
Joss tahtis veelkord surfamist õppida. Viimane päev veel pidin hinge kinni
hoidma, et ma meid kuhugi tollitee peale ei juhataks. Peaagu oleks see
juhtunud. Hommikul pidime pool 7 ärkama, aga ilmselgelt ärkasime täpselt tund
aega hiljem. Natuke imelik oli samas mõelda, et viimane hommik selles autos,
viimane hommik üldse autos, viimane hommik ringi trippida. Bondile jõudsime
kuskil pool 11 ajal ja Joss laenutaski kohe laua. Mina võtsin veel viimast
korda päikest. Nii palju kui nägin siis Joss rohkem nagu oli laua peal kõhuli
kui püsti. Kui ta pausi tegi sain teada, et laud oli liiga väike ta jaoks ja ta
vajus lainest läbi. Natuke kahju, et ta ei saanud korralikult veel viimast
korda proovida. 12 ajal panime asjad kokku, seadsime sammud auto poole ja
alustasime sõitu Jucy Car Rentalisse. See sujus kõik hästi, andsime auto ära ja
tellisime takso. Taksojuht hullult jutustas, aga ta oli hiinakas ja tema aksent
oli lihtsalt kohutav, millest oli võimatu aru saada. Lennujaama viisime asjad
baggage storagesse ja võtsime suuna Sydney kesklinna. Kuna lennujaamad on
raharöövlid ja Joss on tark, siis 34 audi asemel maksime linna sõitmise eest
ainult 9 audi, natuke küll seiklemist ja kõndimist aga mitte midagi hullu.
Sydneysse saime siis rongiga. Alustasime suveniiri poekestestest ja lõpetasime
ka nendega. Vahepeal aga nägime ära need kurikuulsad Sydney vaatamisväärsused:
Harbour Bridge ja Sydney Opera house. Õhtu lõpetamegi lennujaamas, mina
kirjutan oma blogi ja Joss pakib veel viimaseid asju. Mul on väga kahtlane
tunne, et minu kohvrikaal on natuke liiga palju. Eks tuleb fingers crossed
hoida, et läheb läbi.
 |
| Bondi beach |
 |
| Harbour bridge |
 |
| Sydney Opera house |
16.september/Singapuri lennujaam.
Ainult paarkümmend tundi lahutab mind kodust ja Eesti pinnast. Kogu see
kogemus, mis ma Austraalias sain on lihtsalt hindamatu. Ma arvan, et mulle pole
siiani kohale jõudnud, et ma reaalselt olin Austraalias, töötasin seal
suusainstruktorina ja pärast reisisin seal ringi ja nägin rohkem, kui ükski
australlanne on võib olla näinud. Ma sain hakkama inglise keeles suhtlemisega,
sain hakkama suusatamiseõpetamisega. Kas pole uskumatu!? Olin esimest korda
kodust nii kaua ära ja no ilmselgelt nii kaugel. Kui väga mulle ka Austraalia
ka meeldib, siis ma tean, et kodus on kõige parem. Ma soovitan kõigil
Austraaliasse minna. See loodus, see eluolu on liiga erinev meie armsast
Euroopast. Seal saab kogeda hoopis muud suhtumist, hoopis huvitavamat loodust
ja linnapilti. Ma ei välista fakti, et ma sinna tagasi ei taha minna. Ühel
päeval kindlasti tahaksin, sest tahaksin ära näha selle kurikuulsa kivi keset
kõrbe- Ayers Rock’i. Ma ei oska öelda miks, aga see paelub mind nii väga. Võib
olla ka sellepärast, et see on keset kõrbe ja ma pole sellises kohas varem
käinud. Tagasi koju lähen ma hoopis rohkemate teadmistega ja kogenumana.
(Kõikide piltide autoriõigused Joooosepil!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar